Sirje Toomla: kas olete natuke või palju rase?

Sirje Toomla

FOTO: Margus Ansu

Iga sõna taga on tähendus kõigi oma nüanssidega. Mida täpsemini kõneleja-kirjutaja seda mõistab, seda selgem saab tekst. Nimisõnade tähendusse on kätketud teatav annus omadust. Näiteks hurtsik ja palee on mõlemad hooned, kuid üpriski erinevad – üks väike ja vilets, teine suur ja uhke.

Sõnas hurtsik on juba tähendus, et tegu on viletsa, võibolla poollagunenud eluhoonega. Kui aga soovitakse rõhutada, et hurtsik on erakordselt kehv isegi võrreldes teiste hurtsikutega, võib sellele tõepoolest lisada vastavaid omadussõnu, näiteks armetu hurtsik.

Sageli aga tundub, et keelekasutaja ei mõista päris täpselt, missugune mõiste ühe või teise sõna taga peitub, ning oma mõtte väljendamiseks lisab neile omadus- või määrsõnu nõnda, et tekib täiesti tarbetu mõttekordus. Niisuguseid sõnu, mille varjundeid ei aduta, tuleb imekspandavalt palju ette laialt kasutatavas sõnavaras, veelgi enam võõrsõnade puhul. Mõne sõna tähendus oleks justkui muutunud üldisemaks, võõrsõnade kohta aga võib arvata, et nende sisu teataksegi vaid umbkaudu.

Omasõnadest tekitavad segadust näiteks tegusõnad naasma ja lisama. Miskipärast tundub kõnelejale või kirjutajale sageli, et nad väljendavad end selgemini, kui neile midagi juurde panna: keegi naaseb tagasi või lisab juurde. Hoopis kummalised on aga sõnapaarid ootamatu üllatus ja uuenduslik avastus – üllatuse eeldus ongi ju ootamatus ning igas avastuses on midagi uuenduslikku.

Esmatähtis prioriteet ja pidulik aktus kõlavad samamoodi kui näiteks märg vesi või palav kuumus.

Võõrsõnadega on lugu veegi keerulisem. Isegi laialt levinud igapäevaste võõrsõnade tähendust ei pruugita tajuda, sest miks muidu saame ikka ja jälle lugeda näiteks murrangulisest revolutsioonist, suurest katastroofist, välisfassaadist, sisehallist, pidulikust galast või aktusest ja muidugi tähtsaimatest prioriteetidest.

Revolutsioon ongi murranguline sündmus ning katastroof on alati suur õnnetus. Kui revolutsioon ei too kaasa murrangut, on see lihtsalt üks mässuke, ning igat õnnetust katastroofiks nimetada ei saa. Hall tähendab ise juba ruumi, suurt saali või hoonet, ka siseoludes sportimiseks mõeldud jalgpalli- või muu halli puhul on tarbetu rääkida sisehallist. Sõnad gala ja aktus tähistavadki just pidulikku üritust. Ja mida võiks tähendada välisfassaad, kui fassaad ongi alati väljaspool?

Mõttekordustesse enim takerdub aga ametnike ja poliitikute lemmiksõna prioriteet, mida kuuleme ja loeme vaat et iga päev. Sageli räägitakse esimestest, peamistest ja esmatähtsatest prioriteetidest. Priorieet ise on esmatähtis asi, esmaülesanne või esimus – see, mis ongi kõige tähtsam. Nii nagu ei saa olla rohkem või vähem rase, et saa mingi asi olla rohkem või vähem prioriteet.

Esmatähtis prioriteet ja pidulik aktus kõlavad samamoodi kui näiteks märg vesi või palav kuumus.

Tagasi üles