Karl Pütsepp: kriisist aitab meid üle vaid hoolivus

Karl Pütsepp Foto: Sille Annuk

Aeg, milles elame, milles nüüd õppima, töötama, tegutsema peame, on erakordne. Eesti pole mitte ainult ülemaailmse viiruspuhangu haardes ja süvenevates majandusraskustes, paljusid ootab ees keeruline sotsiaalne kriis, mille tagajärjed vaimsele ja füüsilisele tervisele ning toimetulekule on rängad. Seesugune aeg tekitab paratamatult ebakindlust, ka hirmu.

Kriisi ületamine nõuab pingutust, milles ei või unustada ennast ning inimesi enda ümber. Selleks et kaotused oleksid võimalikult väikesed, peab igaüks märkama, hoolima ning toetama. Kui igapäevases tühjas-tähjas kipub empaatia, aukartus elu ees ununema, siis nüüd nõuab erakordne aeg meilt seda erakordsel hulgal.

Peame paraku nentima, et kriis alles süveneb: viiruspuhang pole veel läbi, majanduslangus alles algas. Paljud inimesed – tervishoiutöötajad, hooldekodude personal ja paljud teised – on töö iseloomu tõttu juba praegu väga suure pinge all. Nendel, kes kodus töötada ei saa, on ka suurem nakatumisoht. Võiksime tänulikkust ehk tihedamini välja näidata.

Tartu on võtnud ette hulga samme, mis eeskuju näitavad: vähekindlustatud pered saavad toidupakke, peatatud on lasteaiatasu kogumine, linnale kuuluvatel pindadel tegutsevad ettevõtted on renditasust vabastatud.

Paljud plaanitud ettevõtmised jäävad eriolukorra tõttu paraku ära. Peame kohanema ja lühiajaliselt oleme sellega hakkama saanud. Silmad tuleb siiski lahti hoida: mis saab majandusolukorra halvenedes ning sotsiaalse kriisi süvenedes. Nakatumine koroonaviirusega on vaid üks mõjur praeguses kriisis. Hirm nakatuda või töö kaotada, ka mure lähedaste pärast võib murda mõnegi inimese, keda viirus kätte ei saa. Eeskätt on suur oht sellele, mida nii lihtsasti ei näegi: vaimsele tervisele.

Riik saaks siin appi tulla, kui pakuks laialdasemalt vaimse tervise e-nõustamist, ka vene keeles ja mõeldes eraldi lastele ja eakatele. Riigikogu menetluses on eelnõu, mille jõustamisel oleks alaealistel lubatud saada psühholoogilist abi eestkostja nõusolekuta. Selle eelnõuga on kiire.

Mida empaatilisemad on inimesed, seda tugevam on kogukond.

Mitme riigi statistika näitab, et karantiiniaeg kasvatab vaimse ja füüsilise koduvägivalla juhtumeid. Oluline on kindlustada, et ka eriolukorra ajal oleks tagatud abi nendele, kes oma kodus end turvaliselt ei tunne, kellele kodu on kui vangla. Kui maailm on sõna otseses mõttes oma uksed sulgenud, peame tagama, et vajaduse korral oleks nende uste tagant ka pääsetee.

Paraku tuleb ikka ette, et hädasti abi vajavaid inimesi ei märgata. Ka sügavalt inimlikku vaoshoitust, püüdu viimase hetkeni ise hakkama saada, esineb väga palju. Abi küsimine pole häbiasi. Need, kel on õnne olla abi andja, peavad hoolitsema, et abivajajaid ei häbimärgistataks ning et hädasolijaid märgataks. Mida empaatilisemad on inimesed, seda tugevam on kogukond.

Eesti riik ja rahvas on liiga väike, et kaotada ühtki inimest. Kriis pole aeg, et ühiskondlik kokkulepe unustada. Otse vastupidi, see on aeg, mil iga inimene peab tajuma vastutust ühiskonna, nii enda kui teiste heaolu ees.

Üks oluline meede, mida tuleks riiklikult kaaluda, on anda kodulaenuvõtjatele maksepuhkuse võimalus. Ebakindlal ajal on makseraskused kerged tulema. Vajalikke, ent samas lihtsasti rakendatavaid abimeetmeid on teisigi, näiteks maksta hüvitist ka käsunduslepingu ja töövõtulepinguga töötajatele, kui nende sissetulekutelt on tasutud töötuskindlustusmakse, hüvitada eriolukorras mõistlikus ulatuses kõigile hooldekodudes olijaile hooldekodu koha maksumuse ja pensioni vahe, võimaldada inimestel osakoormusega töötada ja teatud ulatuses lisatulu teenida ka siis, kui nad saavad töötukassalt töötushüvitisi.

Selle asemel, et tõmmata soost välja ettevõtteid, kes on majanduse kasvufaasis silma paistnud liigse riskimise ning ebaeetilise suhtumisega oma töötajaisse, peaksid abi saama väikeettevõtjad, ettevõtjad, kel on suur roll Eesti majanduses ning inimeste palkamisel, ka teadus- ja arendussektor.

Kriisis saame ka Eestit paremini hinnata. Praegune olukord näitab, et sotsiaalselt hoolivamad ühiskonnad saavad selle kriisiga paremini hakkama. Võtame nii mõndagi iseenesestmõistetavana, nii meie tervishoiusüsteemi, haigekassat ja töötukassat, e-õppega harjunud koole kui ka e-teenuseid pakkuvat riiki. Seegi on igast inimesest hoolimine.

Iga päev tuleb Ameerika Ühendriikidest hirmutavaid uudiseid tervishoiusüsteemi murede kohta, Eestis makse makstes ei pea aga inimene ravi vajades mõtlema ravi hinnale. See on midagi väga-väga olulist, mida tihti unustama kipume. Ei saa rõhutamata jätta tähtsaimat: kriisist aitab meid üle vaid hoolivus.