Helir-Valdor Seeder: põllumehi ei saa jätta kriisi meelevalda

Helir-Valdor Seeder.

FOTO: Marko Saarm

Koroonakriis tabas meid nagu välk selgest taevast, aga selle vahega, et kui äiksehood mööduvad mõne tunniga, siis koroonakriisi taandumise järel on selle tagajärjeks majanduskriis, mis mõjutab kõiki valdkondi, sealhulgas põllumajandust.

Praegune kriis näitas, et kui transport ja kaubavahetus ei toimi, siis võivad riigid sattuda lühikese ajaga katastroofilisse olukorda, kus ei ole elementaarseid elamiseks vajalikke tarbeid (ravimeid, isikukaitsevahendeid, toiduaineid ja muid esmatarbekaupu). Hädas oli Euroopa tervikuna ja kõik riigid ühekaupa.

Aastaid on Eestis räägitud toidujulgeolekust ja isevarustatuse vajadusest. Põhiliste toiduainetega isevarustamise suutlikkus on Eestis olemas ja selle potentsiaali hoidmine on osa meile julgeoleku tagamisest. Turufundamentalistid, kes on seda eitanud ja loodavad kaupade katkematule vabale liikumisele, ei arvesta turutõrgete ja kriisidega, mis paratamatult meid aeg-ajalt kollitavad. Toidupuudus on olukord, mis tekitaks paari päevaga kaose. Praegune kriis näitas, et sellised olukorrad on võimalikud, mitte lihtsalt teoreetilised õudusjutud.

Põllumajandus on pika väärtusahelaga ja enamasti aeglase käibekiirusega strateegiline valdkond, mille tähtsust ei saa mõõta osakaaluga sisemajanduse kogutoodangus. Lühiajalistest kriisidest tulenevate tagasilöökide heastamine võib võtta aastaid. Näiteks kriisi ajal tapamajadesse viidud või maha müüdud piimakarja taastamine võib võtta aastaid või isegi aastakümneid. Isegi kahjumlikku tootmist ei saa põllumees kriisiolukorras päevapealt lõpetada, sest karja likvideerimine ei käi üleöö ja loomad vajavad iga päev talitamist.

Toidupuudus on olukord, mis tekitaks paari päevaga kaose. Praegune kriis näitas, et sellised olukorrad on võimalikud, mitte lihtsalt teoreetilised õudusjutud.

Lisaks mõjutab põllumajandus laialdaselt keskkonda ja sõltub ilmastikust, eriti taimekasvatus, mis teeb tootmise veelgi riskantsemaks ja ebastabiilsemaks. Stabiilsuse tagamine, keskkonnahoid ja jõukohased toiduhinnad on põhjus, miks kõik riigid toetavad põllumajandust ja Euroopa Liit on kokku leppinud ühises põllumajanduspoliitikas.

Praegune valitsuskoalitsioon on hästi mõistnud toidutootmise tähtsust ja põllumajandusliku tootmise eripära. Riigikogu võttis vastu lisaeelarve, mille alusel on välja töötatud põllumajanduse, kalanduse, toidutööstuse, aga ka laiemalt maaettevõtluse toetamiseks 200 miljoni euro suurune kriisiabipakett. Maaelu edendamise sihtasutus (MES) on välja töötanud meetmed, et võimaldada ettevõtjatel saada lisaraha ning säilitada kriisi ajal ja järel tootmine ja konkurentsivõime. Käendused pangast väljastatud laenudele, uued käibe- ja investeerimislaenud ning maakapitali meede peaksid toetama põllumajandustootjaid ja maaettevõtjaid laiemalt.

Maakapitali meetme puhul on põhimõtteline valik, kas rakendada ainult kriisiajal raskustesse sattuvatele talunikele ja põllumajandustootjatele (et nad ei peaks ajutiste raskuste tõttu maad ära müüma) lühiajalist (kolm kuni viis aastat) riigi «ajutist maaostu» võimalust, kus tootjal jääks õigus maa fikseeritud tingimustel riigilt tagasi osta, või rakendada ka pikaajalist põllumaa kapitalirendi varianti. Võimalik on kasutada ka mõlemat. Siin on valitsusel suur roll ja MESil eriline vastutus nende meetmete õiglasel ja toimival elluviimisel.

Eesti põllumajandustootjate struktuur on väga mitmekesine: meil on FIEsid ning väikese ja keskmise suurusega talusid, aga ka väga suuri põllumajandustootjaid. Eestis, nagu kogu Euroopas, toimub põllumaade kontsentreerumine. Väikeste tootjate ja maaomanike maa läheb suurte kasutusse või omandisse. Eelkõige on see tingitud suurte ettevõtete paremast kapitaliseeritusest ja suuremast kasumlikkusest võrreldes väikeste peretaludega.

Me ei saa jätta Eesti põllumajandustootjaid kriisi meelevalda olukorras, kus teised riigid toetavad oma põllumajandust erinevate toetuste ja meetmetega.

Praktika näitab aga seda, et suuri tootjaid ja agrokomplekse omandavad sageli välismaalased või põllumajandusliku tootmisega mittetegelevad isikud ning niimoodi jõuab Eesti põllumaa väliskapitali või teise isiku omandisse. Sellega lahutatakse maaomand ja põllumajanduslik tootmine ning põllumajanduse toetusõigused liiguvad tootjalt maaomanikule. Selline olukord raskendab mõistlikku põllumajanduspoliitika rakendamist.

Seepärast on väga oluline, millistel eesmärkidel ja kuidas kavatsevad Eesti riik ja MES rakendada maakapitali meedet. Kas sellel saab olema laiem eesmärk kui ainult kriisiabi ning kuidas vältida sellisel juhul riigi subjektiivset sekkumist maasuhetesse ja tagada võrdne konkurentsiolukord.

Eestis on ka palju eraisikutest metsaomanikke ja paljud talunikud on metsaomanikud. Ka siin on riik otsustanud appi tulla. Riigikogu otsustas leevendada nende maksukoormust. Lisaks FIEdena tegutsevatele metsaomanikele saavad edaspidi kõik eraisikutest metsaomanikud neile kuuluvalt kinnisasjalt raiutud metsamaterjali müügitulust (samuti Natura 2000 erametsamaa toetusest) maha arvata 5000 eurot aastas. See muudatus peaks soodustama metsaomanikke oma metsi majandama, mitte maha müüma. Seadusemuudatus on alaline ja jääb kehtima ka pärast kriisi lõppu.

Hoolimata sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna vastuseisust on kriisiabipakett Eesti põllumeestele ja maaettevõtjatele ääretult vajalik ja igati põhjendatud abi. Me ei saa jätta Eesti põllumajandustootjaid kriisi meelevalda olukorras, kus teised riigid toetavad oma põllumajandust erinevate toetuste ja meetmetega. Eesti poliitikute kohustus on hoolitseda kodumaise tootmise konkurentsivõime säilimise ja toidujulgeoleku eest. See on kõigi Eesti tarbijate huvides.

Tagasi üles