Erkki Bahovski: feodalismi jooni kriisiaja Eestis

Erkki Bahovski Foto: TPM

Pikka aega oli Eestis riigiks riigis Tallinn. Oma meedia, oma politsei ja oma poega. Nüüd on Tallinn hakanud koomale tõmbama: kinni pandi Tallinna TV ja linnapood, mupo on küll alles. Ent loodus tühja kohta ei salli, riigikesed oma seadustega tõstavad pead koroonakriisi ajal. Nii on hoolimata valitsuse kehtestatud eriolukorrast kohalikud omavalitsused vastu võtnud hulga keelde, mis lähevad eriolukorrast veelgi kaugemale. Selles ritta saab panna ka Tartu linna otsuse keelata alkoholi tarbimine Pirogovi platsil. Linn toob oma määruses ära vajaduse tagada avalik kord.

Pirogovi plats pole lauluväljak. Kui lähtuda 2+2 reeglist, siis tekib küsimus, kui palju neid potentsiaalseid purjutajaid sinna mahub. Ehk siis suure tõenäosusega rikuksid alkoholipruukijad reegleid niikuinii.

Igasuguste keeldudega on see häda, et nende jõuspidamist peab keegi jälgima ja nendest üleastumist peab keegi karistama. Seega tõdemus, et igasuguste keeldudega käib kaasas sanktsioonimehhanism. Miks seda Tartu linnale praeguses koroonakriisis vaja on, jääb suuresti mõistatuseks. Kui välja arvata poliitilised kaalutlused, aga sellest lõpupoole.

Tartu ei ole oma keeldudega muidugi üksi. Vähemalt Haljala, Jõelähtme ja Noarootsi vald on piiranud sissesõitu, mis pole olnud meeltmööda justiitsministeeriumile. Taas tekib küsimus, kas 2+2 reegel ei kehti, et need vallad peavad kehtestama lisapiirangud. On samas selge, et massiliste korrarikkumiste korral jääb politsei jõuetuks. Kui tulevad soojad ilmad ja viirus leebub, tekib ilmselt paljudel tunne, et nüüd juba võib vabalt liikuda. Sestap tuleb rõhuda ka inimeste enda vastutusele.

Kriisiolukorras on alati parem, kui kriisimeetmeid juhitakse tsentraalselt.

Üldiselt paistab aga tegemist olevat olukorraga, mida saab nimetada feodalismiks või täpsemalt feodaalseks killustumuseks. Feodaalne killustumus tähendas teatavasti nõrka keskvõimu – kui üldse – ja vürstiriikide oma seadusi.

Polekski imestada, kui riigikeste meetmed läheksid veelgi kaugemale ega piirduks üksnes keelumärkide paigaldamisega. Tartlased peaksid ju mäletama, et 1992. aastal kehtis nn Tartu raha. Suvemuhulasena mäletan ma hästi, kuidas umbes samal ajal võisid Saaremaal ja Muhus osta alkoholi kohapealt vaid kohalikud. Säärased piirangud hoiaksid külalised kindlalt veelgi kaugemal kui keelumärgid.

Kriisiolukorras on alati parem, kui kriisimeetmeid juhitakse tsentraalselt. Sest keskusse tulevad kokku andmed üle terve riigi ja vajaduse korral võib ressursse ühest kohast teise suunata. Omavalitsuste isetegevus sellele süsteemile küll kaasa ei aita. Kuid poliitiline moment on siin oluline – lisaks tavalisele võimuvõitlusele (meenutagem, et Tartus on võimul Toompeale opositsioonilised erakonnad) tulevad järgmisel aastal ka kohaliku omavalitsuse valimised. Ja loomulikult mäletavad valijad, mida nii Toompea kui ka kohalikud poliitikud koroonakriisis tegid. Mõistagi nende poliitikute endi abiga.