Stepan Karja: pärimisseadus ja lasteta lesk

Stepan Karja Foto: Margus Ansu

Statistika peaks peagi näitama, kas meie noorem rahvas mõtles karantiinipäevadel ja -öödel kõige muu kõrval ka neile toimingutele, mis kindlustavad maise vara säilimise põlvest põlve.

Mullu jäi ühel kuumal juulikuu päeval kultuurilehte lugedes silma kolumni ühe lause osa: «... perekonnaseaduse muudatus võib erinevalt mõjutada mehi ja naisi.»

Julge väide sundis tõsiselt pead pingutama. Kas tõepoolest – kui uuenenud Eesti Vabariiki koos ühiskonda korraldava seadustikuga on ehitatud ligemale kolmkümmend aastat ning kindlateks põhimõteteks on juurdunud demokraatia koos inimõiguste ja -vabadustega – varitsevad meid veel sedalaadi ohud, et mingi seadusesäte võiks kohelda isikuid erinevalt, soost olenevalt? Väga kergekaalulisegi soopõhise ebavõrdsuse ilmingu leiavad ruttu üles õiguskantsler Ülle Madise ja võrdõigusvolinik Liisa Pakosta?

Ometi meenus paljutähenduslik sündmus ajakirjanikutööst. Murest murtud naispensionär kurdab: äsja matsin mehe, kogu elu oli teine terve ja tugev, nii et testamendist polnud meil veel juttugi, aga suri päevapealt.

Ja nüüd...! Kui lesk oli ka enda majandamise mõttes järsku langenud raskesse seisu, tabas teda teine hoop: tema hiljuti erastatud korterisse ilmusid ühekorraga abikaasa kolm vennapoega – vanim neist oli naisele tuttav, kaht nooremat nägi üldse esimest korda – ja nõudsid korteri jagamist, ukselukkude vahetamist ning auto dokumente ja võtmeid. Nii sai naine teada pärimisseaduse sättest, mis testamendi ja laste puudumise korral tunnistas abielu jooksul omandatud ühisvara pärijaiks lese kõrval abikaasa lähisugulased. Sama põhimõte kehtib endiselt.

Kas ükskord ikkagi ei tuleks Vene tsaari käsulauad lõplikult maha matta ja otsustada, kas on põhjust kehtivates seadustes midagi muuta või täiendada, et riik võtaks senisest rohkem kaitsta muretu eluviisiga naisi ja mehi?

Seadusesätteid lugedes annab tunnistada, et riik on kiriku keset küla sättinud: olgu lastetu abielupaari ühine vara registreeritud mehe või naise nimele, tema surma korral, kui pole testamenti (ega abielulepingut), tekib lesel pärimisõigus varale koos lahkunu vanemate, õdede-vendade ja nende lastega. Nii pole üksikisiku õiguste järgi põhjust väita, justkui oleks pärimisseadus meessoo poole kaldu, sellega naissugu riivates.

Kui aga võtta kogu riigi õrnemat sugu tervikuna, saame teistsuguse pildi: noori mehi, kelle perekonnas pole veel testamendist juttugi olnud, hukkub õnnetuste tõttu sagedamini; mehed ka surevad raskest tööst tingitud tõbedesse naistest varem; ammuse patriarhaalse elukorralduse jätkuna peetakse sagedamini meest perekonnapeaks ning tema nimele kantakse ühise elu jooksul soetatav kinnisvara, mehe kontol seisab suurem summa ning tema nimel on sagedamini pere muugi vara: aktsiad, pankade võlakirjad, ettevõtteosakud.

Seega, neid naisi, keda lesestumise korral (kui ei ole elutee võimalike jõnksude vastu piisavalt meetmeid rakendanud), tabab kohe (kui surnud mehe lähisugulased ei loobu pärandiosast) teine, materiaalne löök, on kokkuvõttes tunduvalt rohkem kui mehi.

Nii mõeldes idaneb soov küsida, kas ei peaks seaduseandja samme astuma, et (noortel) naissoost leskedel poleks alust tunda suure õnnetuse korral end seaduse poolt tüssatuna.

Üks tähtis hetk, kui naiste ebavõrdsus kinnisvara asjus seadusesätte jõul kinnistus, oli 12. november 1864, tsaar Aleksander II allkirjastas siis ukaasi, millega jõustas Läänemere-äärsete kubermangude tsiviilseaduste paketi (meil tuntud lühendatuna Balti eraseadus, seadusjõusse astunud 1. juulil 1865, hiljem korduvalt täiendatud). Siin kergitatud teema puhul olid eriti olulised varaühisuse ja varaühenduse põhimõtted, mis kehtisid eri piirkonniti (siinkohal lihtsustatult): abikaasade vara on terviklik kogum, mis kuulub mehele; tema surma korral pärivad vara naine ja lapsed; lastetu naine pärib poole varast, teise poole pärivad mehe lähisugulased; lähisugulaste puudumise korral läheb pool varast kogukonnale.

Kuigi töölisklassi võim andis privaatseadustikule surmahoobi, võttis Eesti Vabariik Vene seaduste paketi 1918. aastal oma seaduste väljatöötamisel aluseks, muutes ja täiendades üksikuid sätteid. Perekonna- ja pärimisseadustes valitses kuni riigi hääbumiseni BESi vaim («Mees on perekonnapea; abikaasad peavad elama kooskõlaliselt, kusjuures antakse eelistav tähendus mehe otsusele, eriti neis asjus, kus see on abielu sihist ning iseloomust juba tingitud, näiteks laste kasvatuse küsimusis.»).

Abikaasade vara valitsemise ja pärimise asjus kritiseerisid õigusteadlased, esmajoones TÜ õppejõud Elmar Ilus, ebakohaseid, sealhulgas eriti naissugu diskrimineerivaid sätteid.

Suures osas pidi aegunud põhimõtted kõrvaldama pikka aega, alates 1934. aastast koostatud perekonna-, pärandus- ja asjaõigusseaduse eelnõu, mis viimistletud kujul jõudis riigivolikokku 1939. aastal, kui riik oli juba surmaohus, ning jäi jõustamata. Seega on alust nentida, et sõjaeelses Eesti Vabariigis kehtis Balti eraseadus koos oma riigi seadustiku ja sealjuures naissugu ahistavate sätetega 31. jaanuarini 1940. Saksa kord taastas järgmisel aastal endise seisu, kuid peagi oli taas kohal tsaari koos igasuguste ukaasidega hävitanud diktatuur ning ka BES kadus aastakümneteks minevikku.

Taastunud Eesti Vabariigis tõusid sõjaeelsed seadused koos BESiga päevakorrale omandireformi seaduse loomisel ja rakendamisel ning vaidlused jõudsid kohtussegi.

Advokaadid, nõudes pärijate ringi kitsendamist ning eritingimustega arvestamist nende varade tagastamisel, mis seisavad endistel mõisamaadel, rõhusid asjaolule, et Balti eraseadust pole Eesti riik tühistanud ja kõik paragrahvid kehtivad endiselt. Siinkirjutaja ei ole uurinud, kuidas lahendati vaidlusi teistes linnades ja maakondades, Tartus aga tegi ebaseaduslikult võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise komisjon vähemalt ühe kinnistu saatuse üle otsustamise üpris keeruliseks, ning kohtuprotsessid kestsid mitu aastat, kuni eakas mees sai surnud abikaasa tervikliku kinnistu omanikuks.

Kui lesk oli langenud raskesse seisu, tabas teine hoop: korterisse ilmusid ühekorraga abikaasa kolm vennapoega ja nõudsid korteri jagamist, ukselukkude vahetamist ning auto dokumente ja võtmeid.

Viibinud ajakirjanikuna kohtusaalis, kus võeti kaaluda ka tsaariaegsete seaduste sätteid, küsisin – mäletamist mööda läinud sajandi lõpus – tollaselt Tartu ringkonnakohtu esimehelt Ago Kutsarilt, kas meie riigis Balti eraseadus veel kehtib, ja vastuseks tuli: «See on keeruline õigusteaduslik probleem.»

Sain aru, et kohtunik ei taha rohkem sõnu lisada, seepärast jätsin küsimata, kes võiks selle probleemi lahendada. Vahepeal seda vana seadust silme alla ei sattunud, läinud talvel aga leidsin internetist põhjaliku käsitluse BESist ning read vajadusest toetuda selle sätetele – sest meie riik ei ole seda tühistanud – ning pärijate ringi kitsendades muist omandireformi tagastamisotsuseid üle vaadata.

Kes peaks keerdsõlme lõplikult lahendama? Saatsin kirja vandeadvokaat Jüri Raidlale, kes on aktiivselt riigi ülesehitamise ja valitsemise plaane välja käinud. Samuti kirjutasin õigusajaloo uurijale, endisele Tartu ülikooli õppejõule Peeter Järvelaiule (nüüd Tallinna linnaametnik). Neist esimene vastas: riik võiks tellida teadusliku käsitluse; teine: juristide ja õigusteadlaste väitlus peaks välja selgitama BESile lõpliku punkti panemise vormi, dialoogi lülituks temagi.

Praegust olukorda arvestades lisasin ise kolmanda variandi – tsaariaegne seadustik hääbub pikapeale iseenesest – ja saatsin need riigikogu eelmise koosseisu neljale liikmele, kes ka seadusloomes silma paistnud. Üks kiire vastus ütles: pole aktuaalne. Jüri Adams kirjutas: ehk ongi kõige õigem, kui pikapeale hääbub.

Küllap tegin vea, et küsisin arvamust ainult meessoost isikutelt. Naised reageeriks ehk elavamalt ja toetaks allakirjutanu küsimust: kas ükskord ikkagi ei tuleks – et poleks mingit kahtlustki meeste-naiste ebavõrdsusest seaduste ees – Vene tsaari käsulauad lõplikult maha matta ja otsustada, kas on põhjust kehtivates seadustes midagi muuta või täiendada, et riik võtaks senisest rohkem kaitsta muretu eluviisiga naisi ja mehi? Või jäägu iga pere ühisvara ikkagi vaid abielupaari enda hooleks?