Irja Alakivi: masenduse ja uhkusega Tartu parkidest

Irja Alakivi

FOTO: Tairo Lutter

Sanatooriumi park ei tohi kaduda ega väheneda. Nii park kui ka Aino ja Oskar Kallase maja peab saama avalikku kasutusse.

Mis on, mis toimub ja mis on kavandatud Tartu linna rohevõrgustiku ühel tähtsaimal tuumikalal Sanatooriumi pargis? Üldplaneeringu Tartu 2030+ kohaselt on Tartu rohevõrgustiku «tähtsaimateks tuumikaladeks Toomemägi koos Kassitoomega, Anne kanali park, Ropkamõisa park, Sanatooriumi park, Raadi park ja dendropark, Taga-Anne parkmets ning kõik linna kalmistud».

Sajatuhandelise elanikkonnaga linna kohta on see loetelu masendavalt napp. Tõsi, on mainitud veel muidki parke, nagu Vabaduse puiestik (Kalevipoja ümber), Ülejõe park, Holmi park (seal on Atlantis), Tähtvere park, Kraamituru kaldapealne (turuhoone ja Kaarsilla vahel), kuid neid nimetatakse üldplaneeringus ühenduskoridorideks. Kuidagi ei tahaks sellise parkide ja puiestike degradeerimisega nõustuda. Täna park-koridor, homme ainult tolmune ja tuuline puudeta koridor linnaruumis, kus ühelgi tartlasel pole enam ei tervislik elada ega vaba aega veeta.

Alles hiljuti Eesti maaülikoolis toimunud esinduslikul konverentsil «Loodusturism ja looduskaitse» (http://pk.emu.ee/teadusinfo/loodusturismikonverents2020) jäi kõlama rahvusvaheliste ekspertide väljendatud ning lühidalt ja igaühele arusaadavalt sõnastatud põhimõte «Terved pargid – terved linnad». Kuidas rakendatakse seda põhimõtet aga peatselt Euroopa kultuuripealinnaks olevas, end sellise linnana turundavas ja selle kuvandit kasutavas heade mõtete linnas Tartus.

Linna veebileht ei anna haljastuse ja linna elurikkuse säilitamise, hoiu, hooldamise ja tuleviku kavandamise kohta peaaegu mingit konkreetset infot, seal puudub isegi linna parkide, parkmetsade, haljasalade ja rohevõrgustiku puhkealade loetelu koos nende pindaladega (https://www.tartu.ee/et/haljastus).

Sestap on järjekordselt asjakohane käsitleda avalikult Tartu parkide ja haljastuse olukorra teemat ning juhtida negatiivsetele, linna tulevikku kahjustavatele ilmingutele linnaplaneerimises nii linna ametnikkonna kui ka volikogu liikmete tähelepanu.

Kesklinna parkidest ja nende masendavast tulevikuväljavaatest linnaruumi planeerimisel viimastel planeeringuperioodidel ning selle tagajärjel elukeskkonna kvaliteedi tõenäolisest kiirest halvenemisest Tartu kesklinnas olen varem kirjutanud. Eks siis keskkonnateenistus saab mõne aasta pärast konstateerida õhukvaliteedi halvenemist, nentida kuumalainete leevendamiseks ülioluliste kõrghaljastusega alade puudumist, kasvuhoonegaaside tekke suurenemist, autode arvu kasvu kesklinnas ning linna läbiva või linnast lähtuva autoliikluse suurenemist, kuna kõik püüavad vabadel hetkedel linnast lahkuda.

Tõeline allakäigutee, mida on veel võimalik ära hoida, sest uus üldplaneering on alles koostamisel. Kahjuks ei ole selle lähteülesandes märgata tahet kurssi korrigeerida. Ka haljastust ja parke puudutavaid uuringuid ei ole kavandatud. Väga suur erinevus Tartu kahjuks, kui võrrelda olukorda kasvõi Tallinnaga.

Tartu linna juhtide poolt unustatud väärtusest, kultuuriajaloolisest villast aadressil Raja 31 tehtud hiljutised fotod kõnelevad ise sellest, kuidas on selle kultuuriväärtusega lood Tartus.

Seekord juhin tähelepanu kurjadele kavatsustele kahe suure linnaosa Tammelinna ja Maarjamõisa ainsas suuremas, pargi mõõtu pargis, Sanatooriumi pargis aadressil Riia 167a. Riia, Sanatooriumi ja Tervise tänavaga piirnev park on kõigile puhata ja virgestuda soovijatele hästi kättesaadav ka ühistranspordiga. Parki ja selle terviseradadele pääseb nii Riia tänava Raja peatusest kui ka Riia Ringi peatusest, Ravila tänava Tehnoloogia Instituudi peatusest mööda Nooruse tänava alleed või ainsa Tartu ülikoolis töötanud nobelisti Wilhelm Ostwaldi järgi nimetatud tänavat mööda. Ning Viljandi maanteeltki, kui soovi on.

Pargis on võimlemislinnak nii suurematele lastele kui ka emadele, isadele või krapsakatele vanavanematele. Pargis leiduks ruumi veel teiselegi, originaalsele, just mudilastele mõeldud mänguväljakule. Ideede järele võiks ju ringi vaadata ka kaugemal, kasvõi näiteks Luksemburgi parkides: puud inventarinumbritega, linde tutvustavad tahvlid, vahva disainiga mängu- ja ronimisväljakud.

Sanatooriumi pargi liikumisradu kasutavad isegi praegusel kriisiajal iga päev nii sportlased kui ka tervisesportlased ja kepikõndijad ning looduses jalutajad. Võin kinnitada, et liikujad oskavad distantsi hoida. Tõsi, need rajad vajaksid uut katmist hakkpuiduga, sest suurel osal radadest on sellest vaid mälestused või mälestuste mälestused. Ka radadeäärne inventar on väsinud. Aga see kõik on vaid väike mure.

Pargis asub nii Soomele kui ka Eestile suure kultuuriajaloolise tähtsusega objekt, uusklassitsistlik villa – Aino ja Oskar Kallase poolt Soome arhitektilt Walter Thomélt tellitud projekti järgi ehitatud hoone, mis on hävimisohus, nagu ka selle juurde kuuluv pargiala.

Oskar Kallas (1868–1946) oli Helsingi ülikoolis doktorikraadi kaitsnud Eesti rahvaluuleteadlane, kes osales nii Miina Härma gümnaasiumi kui ka Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti olümpiakomitee asutamisel ning kellest sai noore Eesti Vabariigi üks esimesi ning pikka aega riiki teeninud diplomaate. Ta oli Tartu ülikooli audoktor ja Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane.

Aino Kallas (1878–1956) oli suur soomlane, kellest sai oma elutöö kaudu ka suur eestlane. Eesti ainetel põhineva kirjandusliku loominguga saavutas ta ülemaailmse tuntuse ja austuse. Soome kirjandusteadlane Silja Vuorikuru on tõdenud, et Soome kirjandusteadusest võib leida hoopis teistsuguse Aino Kalda kui Eesti omast. Kuid kahtlemata on Aino Kallas nii Soome kui Eesti kirjanik. Aino Kallas, kes Oskar Kallasega abielludes kaotas oma Soome kodakondsuse, ehitas Eesti-Soome silda oma eluajal ning see igas mõttes rahvusvaheline naine on oma loomingu kaudu selle silla ehitaja ka tänapäeval.

Tule, taevas, appi! Tartus on üldse vähe parke, rääkimata kultuuriloolistest, mille üle uhkust tunda ja mille säilimise eest võidelda.

Tartu linna juhtide poolt unustatud väärtusest, kultuuriajaloolisest villast aadressil Raja 31 tehtud hiljutised fotod kõnelevad ise sellest, kuidas on selle kultuuriväärtusega lood Tartus. Igaühel on muidugi võimalik minna ise seda Sanatooriumi parki vaatama.

Tartu soome selts eesotsas juhataja Sakari Neuvoneniga on teinud Tartu linnavalitsusele ettepaneku võtta kaitse alla Oskar ja Aino Kallase maja kui miljööväärtuslik üksikobjekt koos ümbritseva pargiga (TPM, 7.11.2018). Kaitsevajadusele on juhtinud tähelepanu ka Egle Tamm ja Tõnis Kimmel välitööde aruandes «Tartu linna kaitsmata ehituspärand 1870–1991». Raja 31 hoonele on koostatud ka ekspertiishinnang hoone kultuurimälestise tunnustele vastavuse kohta, koostaja Mari Nõmmemaa. Selles nenditakse, et «hoone arhitektuurne maht ja välisilme on säilinud algupärasena. Interjöörid on täielikult hävitatud».

Krundile, millel hoone paikneb, ehk siis hoonet ümbritsevasse parki, on 15 aastat tagasi kinnitatud detailplaneering, mis näeb ette 17 eraldi krunti väikeelamute ehitamiseks. Juba ainuüksi selle lõigu lugemisest ilmneb, et Sanatooriumi pargist kui pargist ei jää palju järele.

Tartlasi tõenäoliselt jahmatava paneva infoni jõuame aga, kui vaatame, millise kosmilise kiirusega on parki hävitav planeering algatatud, koostatud, avalikustamise läbinud, volikogule kinnitamiseks esitatud ja volikogus kehtestatud – 1 aasta ja 3 päeva. Selle kosmilise kiirusega toimunud protsessi tulemusena muudeti Tartu sel ajal kehtivat üldplaneeringut, samuti muudeti pargi maakasutus üldmaast (avalikus kasutuses olev maa) väikeelamumaaks, mis teatavasti on tavaliselt tarastatud ja avalikkusele, puhkeala vajavatele linlastele, igaveseks kadunud. Ka see kurb näide on Sanatooriumi pargis juba olemas.

Terviserajal liikujatele on siiski jäetud kitsas rada võrkaia ja tänava vahele. Tarastatud alad on aga puudest lagedad.

Olemasoleva olukorra kirjeldus planeeringu algatamisel, kus loetleti põliseid alleesid, sarapuurida ja erinevat liiki väärtuslikke puid, oli veel enam-vähem adekvaatne. Kuis siis järgnes tõdemus, et Tartu linn ei näinud ette kõnesolevale krundile avaliku pargi rajamise vajalikkust ning kuivõrd ka krundi omanikul puuduvad võimalused planeeringualas olevat metsaparki hooldada ja rekonstrueerida, siis on mõistlik rajada sinna elamupiirkond, mis samas arvestab maksimaalselt olemasoleva haljastusega. Kus oli planeerijate südametunnistus ja professionaalsus seda kirjutades?

Tule, taevas, appi! Tartus on üldse vähe parke, rääkimata kultuuriajaloolistest, mille üle uhkust tunda ja mille säilimise eest võidelda. Kuni selleni, et kui vaja, siis see ala ka linnale omandada. Alal on väärtuslik hoone, alal on väärtuslik kõrghaljastus, kuid planeerija väidab, et sinna on mõistlik rajada elamupiirkond. Mis tulevikust me Tartus räägime, kui väärtusi ei osata hoida? Kaheksa aasta eest on samale planeeringualale, mis õnneks on veel ökoloogilises seisundis alles, taotletud juba korrusmajade ehitamise võimalust! Sinna ei sobi ei korruselamud ega väikeelamud, sest Tammelinn ja Maarjamõisa vajavad parki. Kogu linn vajab esinduslikku ning puhke- ja virgestusvõimalusi pakkuvat parki.

Võimalusi on, tuleb vaid lähtuda tänapäevastest euroopalikest väärtushinnangutest ning avalikust huvist, et tagada linnakeskkonna tervislikkus, mis on kultuurses linnas vältimatu. Kaunis ja ükskord täies ulatuses hooldatud pargis peaks ja võiks iga tartlane ja Tartu külaline olla uhke, kui ta jalutab näiteks Aino Kallase alleel või Oskar Kallase puiesteel.

Minu arvates on see Tartu linnale suur võimalus ja väljakutse, millest ei tohiks kergekäeliselt loobuda. Korda tuleks teha nii maja kui ka väärikate põlispuudega ajalooline park.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles