Eesti lugejate ette tulid üheskoos noor ja vana Goethe

H. C. Kolbe (1771–1836) on õlimaalil aastast 1826 kujutanud Goethet Vesuuvi juures. Foto: Scanpix/akg-images

Eriolukorra ajal eesti keeles seni ilmunud raamatutest on kultuurilooliselt üks olulisimaid Johann Wolfgang von Goethe (1749–1832) «Oma elust. Luule ja tõde», mis annab võimaluse vaadata suure kirjaniku ja õpetlase lapsepõlve, tutvuda teda mõjutanud olude ja isikutega. Aadliseisusesse 33-aastaselt tõstetud riigitegelane ja kirjanduselu suunaja Goethe on tartlase Ilmar Vene tõlgitud ja Tartu kirjastuse Ilmamaa välja antud 903-leheküljelises trükises lugejate ees ennast ja oma saatust kujundada püüdva nooruki ja üliõpilasena, kes on ühtlasi poeg ja vend, sõber ja armunu.

Kirjastuse teatel on Goethe enda suurt kirjapanekut mitmel korral ümber töötanud, jättes osavalt välja kunagisi kaaslasi haavata võivaid juhtumusi, peites lähedaseks saanuid väljamõeldud nimede taha ning soovides luua täiuslikku, eeskuju andvat autobiograafiat. Nõnda põimuvad Ilmamaa sõnul selles teoses noor ja vana Goethe, kogenematu nooruk ja elukogenud kirjanik.

Lõbusat ja kurba