/nginx/o/2020/04/18/13060934t1h2516.jpg)
Judo, mis jaapani keeles tähendab «pehmet teed», on tugevate traditsioonide ja väärtustega spordiala. Täna oma 40. aastapäeva tähistav Tartu Do judoklubi on läbi aastate seadnud eesmärgiks kasvatada mitte tugevaid sportlasi, vaid tugevaid isiksusi. Tatamilt on välja kasvanud tuntud arste, advokaate ja ka WRC autoralli maailmameister Martin Järveoja.
Eesti judo algus 1960. aastate lõpus oli keeruline aeg, sest judo kuulus nõukogude spordihierarhia kõige madalamasse kasti. Raskustest hoolimata kasvas spordiala menu Eestis väga kiiresti ning Tartus olid selle ala esimesed eestvedajad Andres Lutsar ja Riho Rannikmaa. Kui viimane ise Lutsari käe all 13-aastasena koos teise kümne sportlasega Tartu ülikooli kehakultuurimaja väikses saalis treeninguid alustas, tegeleti alguses samboga, mis kasvas järk-järgult üle judoks.
Treeningutingimused paranesid 1973. aastal, kui Tartu judokad kolisid Tähtvere pargi ääres asuvasse Dünamo dojosse. Andres Lutsari jälgedes sai Tartu Dünamo treeneriks tema kasvandik Riho Rannikmaa, kelle juhendamisel ei tegeletud enam samboga. Rannikmaa usinamate õpilaste hulka kuulusid näiteks Aavo ja Andres Põhjala, kellest viimane on nüüd Tartu Do klubi peatreener.
«Hommikul ootas ees kümme kilomeetrit jooksu ja kõik peksti välja. Kes sörkis, kes nuttis, aga kõik osalesid.»
Andres Põhjala meenutas, et klubi algusaastatel ei sisaldanud treeningud ainult saalis rüselemist, vaid käidi koos ka näiteks Emajõe kaldaid puhastamas. «See oli nii, et treenisime Tähtveres ja Emajõe kallas oli väga prügine. Siis läksimegi jooksuga kohale, paar tundi koristasime ja lõpetasime treeningu jooksuga tagasi,» rääkis Põhjala.
See traditsioon jätkus hiljemgi, kui Andres Põhjala oli ise treener ning tänased Tartu Do klubi juhendajad veel õpilase rollis. Judo kõrvalt mängiti palju jalgpalli ning Andres Põhjala paigaldas Tähtvere parki jalgpalliväravad, mis on siiani alles.
/nginx/o/2020/04/18/13060951t1h1e64.jpg)
Iseseisvaks tegutsemiseks esimene oluline samm tehti 1980. aastal, kui Tartus asutati rahvaspordiklubi Do. 1983. aastal sai Tähtveres valmis kaarhall, kuhu pressisid end treenima ka judokad.
Kuid uus koht ei tähendanud ideaalseid tingimusi. Moskva olümpiamängude medalist Aleksandr Jatskevich on Eesti judo algusaegu iseloomustanud järgmiselt: «Ühele poole tänavat ehitati saun ja teisele poole riideruum.» Nimelt oli Tartu Do treeningsaali ja rõivistu vahel ligi 300 meetrit lagedat maad.
«Me treenisime Dünamo ujula kõrval koosolekute ruumis, kus duširuumi polnud,» selgitas Andres Põhjala. «Pidime pesemiseks minema maja teise poolde, selleks tuli liikuda väravast välja, õue. Mäletan küll neid talvel külmaga käimisi.»
Pööre Tartu Do ajaloos toimus 1987. aastal, kui Riho Rannikmaal tekkisid lahkhelid Dünamo juhtkonnaga, sest Rannikmaa soovis, et kaarhall jääks judole. Nii lõpuks ka otsustati, kuid Rannikmaa ei jätkanud enam eestvedajana, uueks peatreeneriks sai Andres Põhjala. Tema käe all hakkasid treenima ka Tartu ülikooli kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku direktori Ago Kõrgvee pojad Lauri ja Andrus.
«Elasime Tähtvere pargi kõrval ja siis ei olnud palju võimalusi sportimiseks,» rääkis Ago Kõrgvee. «Judotreeningud toimusid kodu lähedal kaarhallis ja nii see poistel pihta hakkas.»
Alguses ei tahetud ta poegi trenni võtta, sest nad olid liiga väikesed. «Leppisime Andres Põhjalaga lõpuks kokku, et kui nutma hakkavad, ei tule sellest midagi välja. Aga neile hoopis hakkas meeldima ja said ilusti hakkama,» ütles Kõrgvee. «Judo andis paljudele noortele esimese tõelise kasvatuse ning mõnel juhul olid treenerid lastele vanemate eest, eeskujuks ja õpetajaks.»
/nginx/o/2020/04/18/13060936t1hc8fb.jpg)
Andres Põhjala sõnul on judo spordiala, millega kaasnevad väärtused nagu viisakus, julgus, siirus, enesekontroll ja tahtejõud. «Judos on kõige aluseks vastase austamine, ükskõik, kes ta ka on,» selgitas Põhjala.
Tänapäeval on tema sõnul noortele kõige raskem õpetada tahtejõu hoidmist. «Arusaama, et treeninguid jätkatakse ja tehakse edasi igal juhul, on raske õpetada, sest noortele on külge tulnud laiskus ja sellele on kaasa aidanud ka linnastumine,» märkis Põhjala.
Ago Kõrgvee nõustus, et judos on vastasest ja trennikaaslasest lugupidamine kõige alus. «See ei olnud juba algusest peale lihtsalt maadlus, vaid sellel oli tähendus juba hetkest, kui tatamile läksid. Isegi, kui matš kaotati, siis lugupidamine jäi alles,» lisas Kõrgvee.
Tartu Do klubis on ühtset kommuuni tunnet hoidnud treenerid ja lapsevanemad üheskoos. «Do klubis toetati inimesi, kes olid erinevate võimalustega. Kõik olid võrdsed ja polnud kihistumist, mida täna on ühiskonnas rohkem näha,» ütles Kõrgvee.
Tartu Do klubi unistus on olümpiamängud. «Me ei tee sporti niisama. Mattias Kuusikul oli enne eriolukorda reaalne võimalus olümpiale pääseda, aga tahtmist jagub ka noorematel,» kinnitas Andres Põhjala. Ometi pole medal tema sõnul inimesest tähtsam. «Kõige olulisem on tublide inimeste kasvatamine,» kinnitas Põhjala.
/nginx/o/2020/04/18/13060969t1hbbcf.jpg)
Ago Kõrgvee sõnul on judos suur stiimul vöösüsteem, mis seab konkreetsed eesmärgid ning paneb pingutama. «Spordis ei puudu kunagi kirg, aga mõnel alal on vähem emotsioone ja valu. Judot ei kutsuta asjata elu võitluseks, seal on kõike ja piire kombatakse tugevalt,» sõnas Kõrgvee.
Do klubi tegevusel on Kõrgvee sõnul Tartu linnale hindamatu roll. «See klubi valmistas eluks ette neid inimesi, kes täna on erinevatel aladel tipptegijad. Sealsed eestvedajad töötasid tulemuste nimel terve elu.» ütles ta. «Nad andsid endast kõik, et kasvaksid noored ja tublid judokad, aga ennekõike noored ja asjalikud inimesed.»
Meeskonnavaimu on aastaid läbi kasvatanud suvelaagrid, mis varem kestsid 26 päeva. Tänapäeva laagreid ei saa nendega võrreldagi. «Hommikul ootas ees kümme kilomeetrit jooksu ja kõik peksti välja. Kes sörkis, kes nuttis, aga kõik osalesid,» rääkis Põhjala.
/nginx/o/2020/04/18/13060938t1hdf00.jpg)
Lisaks sportlikele tegevustele viis veoauto noori kolhoosipõllule põllutöid tegema, mille eest iga laps teenis endale natuke taskuraha. Veel on meeles ööhäired, mille käigus nii mõnigi laps hirmust voodi alla peitu puges.
«Mäletan, kui Ahjal varastati kokatüdruk ära ja viidi kirikutorni nii, et ta ise ka midagi ei teadnud. Ja kui üks treener kõndis luukerega ringi, silmadest taskulambid põlemas, siis peitis nii mõnigi ennast tükiks ajaks voodi alla,» muigas Põhjala.
Kui igal aastal on klubi tähistanud sünnipäeva, siis sel aastal tuleb ümmargune aastapäev eriolukorra tõttu edasi lükata. Karantiinis ei ole sportlastel lihtne, nii ka judokatel, kelle igapäevane elu osa on kontaktsport.
«Eriolukord on kindlasti meile kui klubile väga raske olnud. Judo on spordiala, mille harrastamiseks on tarvis treeningpartnereid,» selgitas Põhjala. Kuid judos kehtivad põhimõtted, et raskused on ületamiseks ja pärast kukkumist tuleb püsti tõusta. See tähendab, et seni, kuni tatamil koos kohtuda ei saa, treenivad judokad veebis ning enesedistsipliin teeb läbi tuleproovi.
«Muude võimete kõrval arendab distantsilt treenimine kõvasti enesedistsipliini, millest võib olukorra normaliseerudes palju kasu olla,» ütles Põhjala.
Praegu treenib Do klubis 650 judokat, kümme treenerit edendavad spordiala nii Tartus kui ka Tartu lähistel väiksemates kohtades. Klubi sportlased on läbi aegade koju toonud lugematul arvul Eesti meistritiitleid, samuti kümme medalit tiitlivõistlustelt.
/nginx/o/2020/04/18/13060959t1ha41a.jpg)
/nginx/o/2019/09/05/12530835t1h28c6.jpg)