Vambola Paavo: poliitmängudel pole kohta tervishoius

Vambola Paavo Foto: Kristjan Teedema

Kriis tõi päevavalgele karmi tõe. Pidevast riigikaitse tugevdamisest rääkides unustasime meditsiini ja sotsiaalkaitse.

Iga kriis annab õppetunnid. Koroonaviirus näitas kätte meditsiini kitsaskohad. Aastaid, kui mitte aastakümneid raporteeriti võidurõõmsalt, et oleme hädaolukorraks valmis, ärge muretsege, kõike on piisavalt. Ootamatult selgus karm tõde: isikukaitsevahendeid jagus kriisiolukorras vaid paariks päevaks, siis oli kõik otsas.

Salajased riskihinnangud osutasid kaitsevahendite nigelale seisule juba ammu. Olgu võimalikuks ohuks pandeemia või mõni suurõnnetus. Eelnenud valitsustel puudus Eestis huvi meditsiinilistele kaitsevahenditele raha kulutada. Nüüd maksame selle eest valusalt lõivu. Kui veel sajandi esimese kümnendi lõpul oli info kaitsevahendite kohta kättesaadav terviseameti kodulehel, siis 2009. aastal see salastati. Miks seda tehti, sellest keegi ei räägi.

Arstide ja õdede streik 2010. aastal oli viimane appikarje ja tähelepanu juhtimine Eesti meditsiini alarahastusele ja vajadustele, mida teha võimaliku suurõnnetuse või epideemia korral. Toonane Reformierakonna juhitud valitsus jäi kõigele kurdiks. Rahulolematutele arstidele öeldi otse: kui siin ei meeldi, eks minge Soome või Norrasse. Mindigi.

Nüüd töötavad meie haiglad inimvõimete piiril, sest ei jagu meditsiinitöötajaid. Enam kui poolsada meedikut on praeguseks üle Eesti nakatunud koroonaviirusega. Ei julge mõeldagi, mis saab, kui see arv peaks kahe- või kolmekordistuma. Kutsume appi arstid välismaalt? See pole võimalik, sest tohtritel on sealgi tööd.

Ilmselt elasime paarkümmend aastat teadmises, et nakkushaigused meid siin enam ei kimbuta, need on rohkem Aasia ja Aafrika hädad, aga mitte omased põhjamaisele heaoluühiskonnale.

Kriis tõi päevavalgele karmi tõe. Pidevast riigikaitse tugevdamisest rääkides unustasime meditsiini ja sotsiaalkaitse. Loodetavasti jõuab nüüd rahvaasemikele ja ministritele lõplikult pärale, et heaoluriigid talitasid õigesti, kui panustasid kaitsekuludele üle protsendi või poolteist ning väärtustasid hoopis inimest. Vaenlasel piisab tulevikus vaid mõne viiruse vallapäästmisest ja me oleme põlvili, kui mitte näoli. Viirus vallutab kõik kiiremini kui maalitav hambuni relvastatud vaenlane.

Meil naeruvääristati kaua nõukogude ajal töötanud arste. Põlastavalt öeldi veel hiljuti, et need vanamehed olgu vait, nad ei tea midagi. Teavad küll. Kunagi oli Tartus Lina tänaval nakkushaigla. Sinna paigutati need, kellel oli viirushaigus. Oli see tüüfus, düsenteeria, sarlakid või kunagi möllanud Hongkongi gripp. Nakatunud ei tohtinud mitte mingil juhul kokku puutuda üldhaigetega. Praegu on kõik koos. Koroonapatsient hospitaliseeritakse Maarjamõisa haigla intensiivraviosakonda. Samas haiglahoones viibivad ka südamehaiged ja teised erakorralised patsiendid. Õnnetus või infarkt ei hüüa kriisiski.

On küll rakendatud ettevaatusabinõusid, kuid ometi pole ime, kui sellise asjade korralduse juures keegi haiglas nakatub ja viirus võimendab kaasnevaid haigusi. Oleks viimane aeg rajada Tartusse nüüdisaja nõuetele vastav eraldi nakkushaigla, kus on oma intensiivravi, vajalik aparatuur ja kaitsemeetmed. Koroonaviirus pole ainus tõsine haigustekitaja. Me lihtsalt ei tea veel, millised hullud tõved kummitavad meid tulevikus.

Rahva tervis ja selle eest hoolitsemine saagu prioriteediks. Meil on volikogus arste. Meedikud võiksid tõstatada küsimuse, milline on Tartu linna tegutsemisplaan tulevikus võimaliku epideemia või pandeemia korral. Kui palju on üldse kaitsevahendeid, medikamente, sidumismaterjali ja kaitseülikondi. See peab olema avalik info, mitte salastatud ametkondlikuks kasutamiseks.

Mitmeltki arstilt olen kuulnud, et enam ei valmistata arstiteaduskonnas piisavalt ette nakkushaiguste arste. Residentuuris on epidemioloogia alal mõned kohad. Stuudiumi ajal on kõigil arstitudengitel epidemioloogiakursus, aga sellest kõigest jääb väheks. Soomes näiteks on igas suuremas haiglas tööl epidemioloogid, väiksemateski vähemalt üks. Kui nakkuspuhanguid ei ole, töötavad epidemioloogid sisehaiguste arstidena.

Oleks viimane aeg rajada Tartusse nüüdisaja nõuetele vastav eraldi nakkushaigla, kus on oma intensiivravi, vajalik aparatuur ja kaitsemeetmed.

Kui me ise ei suuda epidemiolooge piisavalt välja õpetada, siis võiksime saata meditsiinitudengeid vahetusüliõpilastena mujale seda eriala omandama. Riikliku tellimuse alusel saaks osta õppekohti Valgevene ja Venemaa kõrgkoolidesse, ka Euroopasse.

Ilmselt elasime paarkümmend aastat teadmises, et nakkushaigused meid siin enam ei kimbuta, need on rohkem Aasia ja Aafrika hädad, aga mitte omased põhjamaisele heaoluühiskonnale. Kui hiljuti vestlesin Elva haigla ravijuhi doktor Peeter Laasikuga, siis ta tõdes, et kahjuks teame maailmas leiduvatest viirustest vaevu kümnendikku, kõik ülejäänud on tundmatud ja avastamata.

Ilmselt sai sihtasutuse Tartu Kiirabi juhil Ago Kõrgveel villand eelmiste valitsuste vigadest ja meditsiinivaru alatähtsustamisest. Ega muidu oleks mees ajakirjanduses otse välja öelnud, et ministrid kiidavad ennast selle eest, kui hästi nad on kriisiks valmis, sama ajal kui kaitsevahendite hulk on tegelikult ülimalt napp. Ta osutas ohule rahva tervisele. Ilmselt ei meeldinud karm tõde kellelegi üleval pool.

Ago Kõrgvee erimeelsustele viitas muide ka Tartu Postimees 14. märtsil. Ajakirjanikuna on elu jooksul tulnud intervjueerida Kõrgveed, ta on impulsiivne ja otsese ütlemisega, aga ta nimetabki asju õigete nimedega. Ehk lõpetaksime poliitmängud murumäel ja asume tõeliste pakitsevate asjade juurde.

Soetame ükskord piisava varu kaitsevahendeid, et neid oleks võtta ja rahvale õnnetuse korral laiali jagada. Tervisega ei mängita ja arste vajame kõik.