Jalgrattaentusiast Rein Lepik on neid õnnelikke, kellele kasvas harrastusest külge nii palju kogemusi ja teadmisi, et neid sai hakata müüma. Lisa teenib Lepik tudengeile matemaatikat õpetades.
Kirglik rattamees vaimustub ka filmist
7. jaanuar 2012, 18:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui lüüa netiotsingusse teie nimi ja klikata lahti mõnikümmend linki, ei jää kahtlust, et olete täielik jalgrattafanaatik. Kas te neil päevil ka vahelduva vihma ja lörtsiga sadulasse istute või liigute siiski neljal rattal?
Viimati sõitsin täna (kolmapäev – toim) hommikul. Selliste ilmadega nagu praegu pole rattaga linnas liiklemine üldse probleem. Isegi läinud talvel, kui lund oli palju, ei jäänud linnasõidud tegemata.
Kas selline riskimine on ikka mõistlik?
Ei mäleta, et oleksin üldse kunagi talvisel ajal rattaga kukkunud. Saab hakkama, mulle pole see liigne risk. Tuleb lihtsalt teed jälgida, kas ees on midagi ohtlikku või mitte, sõita rahulikult ja pidurdada varakult.
Klubi Vänta Aga, mille president olete, saab tänavu 33-aastaseks. Aga juba enne klubi loomist, 1977. aastal käisite Rein Kilgi ja Urmas Andersoniga nii-öelda proovimatkal Karpaatides. Mitu tiiru te maakerale peale olete teinud?
Kokku olen sõitnud üle 200 000 kilomeetri ehk siis umbes viis tiiru. Muide, meie klubi nime ja logo mõtles välja mu klassivend Andres Ader, kes joonistas palju ka omaaegsele Edasile.
Kas lihtsam on öelda, millistes riikides olete pedaalinud, või seda, kus veel pole?
Sõitnud olen 98 riigis ehk umbes pooltes. Suhteliselt vähe kaetud on Aafrika viie riigiga. Euroopast on puudu Küpros ja Malta. Ettevõtmise asi.
Mis maa on jätnud teile sügavaima mulje?
Brasiilia. Võluv loodus, rahva kihvt olemus – muretus, sõbralikkus. Aga see on ka maa, kus võib väga kergelt langeda kurjategijate ohvriks. Gängide käes on rohkem relvi kui sõjaväel. Kuni seal aga ise nii-öelda hullu ei pane ja jama sisse ei satu, näib kõik tore.
Röövi ohvriks langesime abikaasaga hoopis teisel Hiina-reisil 2009. aastal, kus kaotasime nii raha, passid kui kaamerad. Pidime sealt edasi sõitma Taisse, Kambodžasse, Vietnami, Laosesse. Võimalik, et see oli saatuse sõrm, mis hoidis meid hoopis hullemast.
Töötasite pärast Tartu Ülikoolist matemaatiku diplomi saamist ülikoolis ligi 20 aastat. Miks te teadusmailt lahkusite?
Kandidaaditöö lõpetamiseni läks kõik ühe hooga, peale seda oleks tulnud teha pööre, valida uus temaatika. Ülikoolis eeldab õppejõuks olemine ka teadusetegemist, paraku mõistsin, et muud tegevused köidavad mind palju rohkem.
Kokkuvõttes on muil aladel mul ka teatud edu olnud. Usun, et ainult matemaatikuna tegutsedes oleks minu panus palju väiksemaks osutunud.
Olete olnud silmatorkavalt aktiivne koostöös omavalitsuste ja maanteeametiga, aidates kaasa rattaradade rajamisele ja tähistamisele. Milline on filosoofia selle rattakire taga?
Pärast üliõpilaste ehitusmalevaid jäi suviti kätte palju vaba aega, millele tuli leida rakendus. Ratas osutus parimaks matkavahendiks, tänu millele olen näinud suhteliselt vähe kulutades väga põnevaid paiku, kuhu suurem osa turistidest kunagi ei satu.
Teiseks, jalgratas on sageli kiireim ja mugavaim vahend linnaliikluses. Autostumine jälle teeb linnad elamiseks ebamugavamaks, tekitades ummikuid, parkimisprobleeme ja saastatust.
Kolmandaks, sportimise ja tervise aspekt. Juba igapäevasõidudki annavad mõistliku koormuse, teadlik treening lisab sportlikkust.
Sama palju kui jalgrattaga seostute filmimisega enam-vähem kõigil Tartu avalikel üritustel. Mitu tiiru saaks ümber maakera kerida videolinti teie tehtud amatöörfilmidega?
Kui oleks kannatust, võiks neid filme vaadata järjest mitu nädalat.
Teie värske poolteisetunnine ülevaatefilm «Imeline lihtne maa. Lõuna Eesti pärlid» on sulnis Eesti reklaam lakkamatu päikesepaiste, muretute inimeste ja armsate metsloomadega, aga vaevalt see teile palju kassat toob. Miks te selliseid filme teete?
Kõigepealt tegemise rõõmust. Mul on alati kahju, kui näen midagi ilusat ja see jääb salvestamata. Eriline rõõm on jagada mõnd kaunist paika või päikeseloojangut teistega.
Kui ma näitasin oma eelmist filmi kogu Eestist väliseestlaste ringis Kanadas, oli saal pisarais ja kohalik poliitik, kes plaanis pärast sõna võtta, ei suutnud, sest tal olid pisarad kurgus.
Loomulikult teeb hea tunde, kui oled kellegi hinge nii tugevalt liigutanud.
Üks mõtteid oli toetada sellise tootega turismi. Olen saanud mitu kirja välismaalt inimestelt, kes on selle filmi Eestis ostnud ja ütlevad, et vaatasid filmi põhjalikult läbi, said ideid uueks marsruudiks ja kavatsevad pikemaks tagasi tulla.
Toob selline film ka teile midagi sisse?
Otsesed kulud saab tasa, oma töötunde ma rahaks ei arvesta. Kulud jäävad 7000 euro kanti. Praegu on müüdud paarsada eksemplari.
Tallinna sadam toetas filmi tegemist 25 000 krooniga.
Jah, kuigi maksuamet võttis sellest poole ära.
Tallinna sadam oli ka ainus, kes otseselt raha andis, teised toetasid muul moel.
Seda filmi vaadates, selle vahetekste ja saatemuusikat kuulates jäi mul mulje, et olete tõsine Eesti patrioot. Kas teil mõnes väisatud välisriigis pole tulnud himu sinna jäädagi?
Leian, et Eesti on meile õige elupaik. Just aastaaegade vaheldumine on see, mis on meile loomuomane. Kusagil mujal võiksin olla ehk kuu-kaks kõige pimedamal ja märjemal ajal, aga päriselt ära minna ei pea ma mõeldavaks. Ma ei suudaks seda hingevalu taluda, kui teaks, et Eesti loodus ja sõbrad oleks mulle kadunud.
Perioodil 1999–2002, kui olite viimati Tartu linnavolikogus, läksite Isamaaliidust üle Reformierakonda. Kui õigesti aru saan, olete reformierakondlane praegugi, aga poliittegusid ei tee. Miks?
Mul oli õnn olla linnavolikogus Eesti taasiseseisvumise eel ja järel, kui oli tunda tõelise vabaduse hõngu ka volikogu töös. Kõik oli uus ja põnev, bürokraatiat oli vähe ja kõigi silmad särasid – teeme! Asju arutati põhjalikult ja otsuseid langetati oma parema arusaamise ja südametunnistuse põhjal.
Nüüd, kui volinikud on rohkem parteisõdurid, ei tunne ma enam sugugi tahtmist volikogus tegutseda. Varem, kui volikogus midagi arutati, ei paistnud erakondlikud piirjooned tihti üldse silma.
Olen jäänud erakonda, aga ega ma poliitilise stagneerumise, võimu võõrandumise ja päris hulluks läinud bürokraatiaga, millega kokku puutudes võib südame rütmihäired saada, rahul olla ei saa.
Ehk toote mõne näite ka?
Tegime Eestisse aastail 1999–2001 Eurovelo matkaradade märgisüsteemi, mis hõlmab üle 4000 kilomeetri ja aitab turistil leida ohutumat ja huvitavamat trajektoori. See sai tehtud üsna nappide vahenditega.
Praegu me enam ei suudaks, sest näiteks EAS nõuaks iga märgi paigaldamiseks ehitusluba. See tähendaks üle 3500 ehitusloa! Maanteeamet ehitusluba ei nõua, aga EAS muidu raha ei anna. See on näide absurdsusest, kuhu meie bürokraatia on jõudnud.
CV
• Sündis Tartus 1952. aasta 4. detsembril.
• Õppis aastail 1960–1964 Tartu 1. keskkoolis, 1964–1971 Tartu 5. keskkoolis ning 1971–1976 Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonnas.
• 1981. aastal kaitses kandidaadiväitekirja mitmemõõtmeliste võrrandite lahendamisest. 1979–1983 TÜ lektor, 1983–1993 rakendusmatemaatika labori teadur ja sektorijuht, 1994–1995 teaduskorralduse spetsialist.
• 1995–2004 klubi Tartu Maraton jalgrattaürituste projektijuht. 1997–1998 matemaatikalektor Mainori majanduskoolis, 1999–2005 Audentese ülikoolis, 2005–2007 Mainori kõrgkoolis ning 2005. aastast tänaseni õpetab matemaatikat Eesti Maaülikoolis.
• 1990–2003 kuulus Tartu linnavolikokku. 2006. aastast BYPADi sertifitseeritud jalgrattaaudiitor.
• Avaldanud 10 artiklit matemaatikast ning üle 50 artikli matkamisest ja rattasõidust, teinud 20 videofilmi.
• Osalenud alates 1969. aastast 27 Tartu suusamaratonil. Parim koht (98.) pärineb 1993. aastast. Tartu rattarallidel osalenud 14 korda, rattamaratonidel kaks korda.
Arvamus
Evald Veldemann
Sõber ja matkakaaslane
Tunnen Reinu juba üle 30 aasta. Oleme käinud paljudel matkadel välismaal, nende kõikide teekonnad ja ajakava on ette valmistanud Rein. Mind on alati hämmastanud selle juures tema põhjalikkus, oskus tegevusi planeerida ja näha detaile.
indrek kelk
Klubi Tartu Maraton juhatuse esimees
Neil viiel aastal, mil koos Rein Lepikuga klubis töötasime, olin mina tegevdirektor.
Ta oli uuenduslik, usin ja initsiatiivikas. Talle ei pidanud kogu aeg ülesandeid genereerima ja nende täitmist jälgima, ta oskas projekti suurelt vaadelda ja ise ülesandeid näha. Töötas kirega. Põhimõttelisi arvamuste lahknevusi meil polnud.
Viivi Lepik
Abikaasaa
Ta on ideaalne abikaasa, paremat pole võimalik tahta. Kogu aeg on tunne, et ta soovib mulle parimat.
Rein ei või kannatada rumalaid otsuseid ja rumalat käitumist. Liikluses olles ei jäta ta poetamata paari sõna, kui keegi käitub hoolimatult, näiteks ei näita suunatuld või nõelub sõiduradade vahel.
Jüri Kõre
Tartu abilinnapea, klassivend
Ta on põhjalik, läheb asjadega lõpuni, teeb probleemid endale ja teistele selgeks. See kõik oli talle omane ka nooremast peast. Pärast poliitikast äraminekut on ta oma rida jätkanud.
Rein on rõõmsameelne, hea suhtleja, meeldiv partner. See, et ta omal ajal Isamaaliidust lahkus, oli erakonnale kaotus, aga ma ei saa pidada seda kuidagi tema probleemiks, pigem enda omaks. Olin ju toona piirkonna esimees ega suutnud järelikult oma inimest hoida.