Kätlin Konstabel: me peame rääkima süütundest

Kätlin Konstabel Foto: Google

Me peame rääkima süütundest. Hirmu ja ebakindlusega on lihtsam, need näivad – näivad! – loomulikud ja on kriisi ajal kõigile omased, aga juba on meiega ka süütunne. Tihti ebameeldivam, palju närivam.

Süütunne tõuseb mõttest, et ehk olen põhjustanud kogemata kellegi nakatumise ja võibolla surma ning teen seda võibolla veel. Olen süüdi, sest korraldasin juubeli kohas x ja läksin šoppama poodi y, aga lisaks need lõpmata paljud lood, kuidas sai viidud toitu vanavanemate juurde ja järgmisel päeval jäid nad haigeks. Süütunne, kui lapsel tuli trepikojas köhahoog ja nüüd mitu päeva pärast seda pole näinud vastaskorteri muidu nii krapsakat vanahärrat – eks meil kõigil ole praegu tatine ja kurku kraapiv aeg, jah, aga mine tea. Mine tea.

Süütunne ei eelda etteheiteid kelleltki teiselt, see võib närida meie sees, vaikselt. Tunnen end süüdi, sest miks peavad kannatama ja surema head inimesed. Mõtlen, et pole võibolla auski, kui mina elama jään. Tunnen süüd, sest tülitan perearsti niigi kiirel ajal, kulutan ära ühe niigi vähestest testidest ja siis saan negatiivse tulemuse.

Süüdi, sest käin ikka nurgapealses toidupoes – kuigi Andrei Popov ja Reet Linna ütlevad, et ei peaks. Süüdi, kui üritan pühendunult kodus tööd teha ja ei ela kogu aeg kaasa laste e-õppele, ja süüdi, kui arvan, et nad võiksid siiski ise hakkama saada. Süüdi, kui ei suuda rahulikult kaks nädalat kodus olla (meemid ju ütlevad, et esivanemad käisid Vabadussõjas ja sina ei saa diivanil lesitud!). Süüdi, kui rahmeldan tegemata ja uusi töid teha.

Tunnen end süüdi pere ees, miks ma küll kaasa paari aasta taguse mõtte maakodu osta ära põlgasin, või süüdi, et minul, näe, on linnas paarisajaruutmeetrine aed, kus isolatsiooni ajal end inimesena tunda.

Ja me tunneme end süüdi ka tunnete pärast. Ma ei peaks ju kurja vanduma, kui minu pikisilmi oodatud arstiaeg edasi lükati, ega ma suremas ole – Itaalia arstide töökoormust tean, kas olen empaatiavõimetu? Olen ma empaatiavõimetu, kui taban, et minus on võimust võtnud teatav tuimus ümbritseva maailma suhtes ja ma tahan oma eluga hakkama saada, tahan jääda ellu ja et see jama möödas oleks. Või kui viiruse saangi, ei peaks seda enam kartma. Kas pole kohutav tunda vaikset rahuolu, kui minu lapse e-õpe läheb ludinal ja väiksem oskab omaette mängida?

Seega, süüst me ei pääse, võibolla ei pääse häbistki, aga sellega peaks suutma kuidagimoodi hakkama saada.

Tegelikult on süütunne praegu normaalne. Ühelt poolt näitab see, et inimene tajub kriisiaja nõudlikku loomust ja teab, et ta peaks olema iseenda parim variant just praegu, mitte aasta või viie pärast. Mida paremini on inimene elus siiani hakkama saanud ja ka stressirohkeid olukordi edukalt lahendanud, seda rohkem eeldab ta endalt ka raskel ajal. Samamoodi on hoolivusega – inimene, kes peab end sisimas empaatiliseks, ootabki endalt, et just praegu on aeg see palju treenitud omadus käiku lasta, ja süüdistab end, kui ei jaksa.

Teisalt on süütunne normaalne seepärast, et ka inimlik isekus on viirusekriisi lausa sisse kirjutatud. Seda tuleks tunnistada, sest muidu ei saa me seda vajaduse korral ka maha suruda.

Alles mõne nädala eest ajakirjas Time ilmunud loos tuletab moraalseid emotsioone ja moraali psühholoogilisi aspekte palju uurinud ja ise karantiinis istunud sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt meelde epideemia eripära muude õnnetuste kõrval. Epideemia erineb loodusõnnetustest või välisvaenlase rünnakust väga olulise tunnuse poolest: epideemia ajal on kõik meid ümbritsevad inimesed ohtlikud. Viirus on meie vaenlane, mis muudab ka teised inimesed vaenlaseks.

Kriisidega käib nagunii kaasas ressursside puudus – ressurss on nii toit, raha, tervis, ruum, vabadus ise otsustada, aeg –, aga epideemia puhul on seesmine sund just iseenda eest seista eriti suur. Seega eeldada automaatselt, et viiruspuhangu ajal kogu rahvas nagu üks mees liitub ja asub üksteist aitama, toetama ja mõistma, on ebarealistlik. Nii mõeldes on väga mõistlik, et arstid rõhuvad inimese loomupärasele isekusele, paludes käsi pesta ja koju jääda argumendiga, nii saab see inimene ise vajaduse korral arstiabi.

Olgugi süütunne loomulik, pole sellesse kinni jääda ometi mõistlik. Jah, süütundel võivad olla head küljed. See paneb meid vastutama, teeb teadlikuks meie seesmisest moraalsest standardist ja väärtustest ning paneb meid vabandust paluma, tehtut heastama. Aga süütunde kuhjumine võib viia ka sügava häbi tundmiseni.

Süütunne on seotud sellega, et enda mingit konkreetset käitumist, tegu tajutakse negatiivsena. Häbi aga on sügavam ja tähendab seda, et inimene peab mingi teo tõttu ennast teinekord üleni väärtusetuks, nõrgaks, halvaks või kasutuks ning saab teistelt just sellist häbistavat suhtumist.

Jah, ka häbi võime tunda mõõdukalt, sest nii süü kui ka häbitundmise võime teeb meid alandlikuks ja tuletab meelde, et keegi meist pole täiuslik, ent erinevalt süüst ei pane häbi meid enamasti aktiivselt olukorda paremaks tegema, vaid teeb passiivseks. Kõikehõlmavasse lootusetusse vajudes hakatakse ennast karistama, teistest tõmbutakse eemale, enese tuimestamiseks võetakse kasutusele mõnuained ja ennasthävitav käitumine.

Häbi võib olla ka nii maadligi suruv koorem, et sellele ei suudeta mõeldagi, ja nii ei suudeta taluda kõige väiksematki kriitikanoolt. Väljastpoolt võib selline inimene paista väga enesekindel ja kuraasikas, aga see on kaitseks.

Seega, süüst me ei pääse, võibolla ei pääse häbistki, aga sellega peaks suutma kuidagimoodi hakkama saada.

Lihtne soovitus on see, et kui tunned, et oled teinud midagi halvasti, siis proovi teha head. Mõtetega minevikus ketramisest ja enesepiitsutamisest ju abi ei ole, möödunut muuta ei saa, aga saad teha nii, et edaspidi paremini läheks.

Tegelikult on süütunne praegu normaalne. Ühelt poolt näitab see, et inimene tajub kriisiaja nõudlikku loomust ja teab, et ta peaks olema iseenda parim variant just praegu, mitte aasta või viie pärast.

Võibolla ei saa sa aidata seda inimest, kellele viiruse andsid, kogemata näkku köhisid või kellega võrreldes on sul elu lihtsalt mitmes mõttes mõnusam, aga kedagi ikka saad.

Kui tunned süüd, et levitad ehk väljas käies kogemata viirust, siis mõtle läbi, kuidas seda mitte teha. Kui üksi elad, saad tellida toitu e-poodidest, aga et oodata tuleb kaua, plaani toitu nädala jagu ette ja käi poes kiiresti ainult hädavajaliku järel.

Kui majanaabritega on head suhted, saate ehk poeskäimisi ja pakkide ukse taha jätmisi kuidagi kombineerida. Kui tead, et on inimesi, kes võivad tunda end üksikuna, siis helista neile – kõne on alati lähedasem ja elusam kui tekstisõnum.

Võibolla on sul kortermajas selliseid vanainimesi? Ehk saate siin ühistuga midagi plaani võtta, sest akendelt ja rõdudelt üksteisega turvaliselt kauguselt rääkimine ja kasvõi sama maja inimestele vanamoodsal moel paberil kirjade kirjutamine ei peaks ju kellelegi kurja tegema.

Aidata saad ka kohalikke ettevõtjaid toetades, neilt kaupa või ka tulevikus kasutamiseks mõeldud kinkekaar­te ostes. Ole aga mõistlik. Võibolla tahad sa väga abiks olla tuttavale toidupoe müüjale või pikki päevi tegevale arstile lapsehoidu pakkudes. Kui kas saad ikka olla täiesti kindel, et ise viirusest puhas oled?

Sõbralik suhtumine endasse on abiks. Kas oma parimat sõpra süüdistaksid sama karmilt? Vahest ikka aitaksid tal analüüsida, mis oli ühes või teises olukorras üldse tema kontrolli all ja millised olid valikud, kui sellist kriisiolukorda pole ei temal, Eestis ega maailmas olnudki?

Võibolla soovitaksid, et võta päev korraga ja võta natuke aeg maha. Kui küsiksid sõbralt rahulikul häälel, miks ta nii tunneb, mis paneb teda endast nii kibedasti mõtlema, siis tee endaga samamoodi.

Kui tunned, et süütundest kuidagi lahti ei saa, võid proovida midagi paradoksaalset: võta stopper ja pinguta viis minutit nii kõvasti, kui jaksad, et end süüdi tunda. Keskendu ainult sellele ja proovi nii teha mitu päeva. Tõenäoliselt saab sul süütundest ja enda materdamisest kõrini ning mõistad, et kasu pole sellest suuremat.

Võibolla võiksime aga just praegu kriisiajal püüda päriselt mõista, et täiuslikkuse ootamine endalt ja teistelt polegi lihtsalt tulus, sest see ei aita kedagi. Ehk lepime, et me keegi pole ideaalsed, aga üritame muutuvates ja pingelistes oludes oma võimaluste piires pingutada. Anname parima, olles teadlikud oma ebatäiuslikkusest ja keerulisest keskkonnast. Arstidel, kes praegu on kui sõjaolukorraks valmistumas ja juba tegutsevad tervisega riskides, oleks õpetust jagada maa ja ilm. Aga laseme neil oma tööd teha ja püsime ise terved.