Euroopas ja Aafrikas talvitunud rändlinnud jõudsid koju
12. aprill 2020, 16:31
Kui tavapäraselt on kevadiste rändlindude saabumine märkinud ühe aastaaja lõpu ja teise algust, siis tänavu on asjalood veidi teistmoodi. Talve oma tavapärase lumevaiba ja käredate pikkade külmakraadidega sel korral polnudki. Sügisel pikka aega valitsenud soojemapoolsed ilmad meelitasid mitmeid rändlinde paigale jääma.
Need linnud, kes talveks siiski lõunamaale lendasid, naasid ühes varajase kevadega. Mõneski kohas märgati jaanuaris-veebruaris kuldnokaparvi, mis koosnesid koguni kolmesajast või isegi enamast linnust.
Tuhanded kilomeetrid
Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna spetsialist Olavi Vainu tõdes, et kui andmebaasides tänavusi vaatluskirjeid uurida, tuleb tõdeda, et linnukevad sai stardi sel aastal juba veebruari keskpaiku, mil algas hoogne varajaste rändlindude saabumine.
Soojematel talvedel on suitsupääsukesed kodumaale jõudnud aprilli keskpaigas.
Nagu ka varasematel aastatel, olid esimeste saabujate seas taas laululindudest põldlõokesed ja kuldnokad, kohal olid ka kiivitajad. Märtsi esimesel nädalal saabusid ka esimesed toonekured. Märtsi keskel sai suuremates parvedes korraga tuhandeid hanesid vaadelda, ka nemad jõudsid tagasi tavapärasest varem.
Kuigi üksjagu linde on juba Eestisse tagasi saabunud, pole Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogi Marko Mägi sõnul paljud linnud veel ka kohale jõudnud. Näiteks kalakotkad ja loorkullid, hall- ja must-kärbsenäpid ning pääsukesed, kes käivad talvitumas Aafrikas. «Nemadki peaksid varsti tagasi jõudma,» rääkis Mägi. Soojematel talvedel on suitsupääsukesed kodumaale jõudnud aprilli keskpaigas. Kui külmadel talvedel lendavad tihased ja punarinnad Euroopasse talvituma, siis soojematel aastatel elavad nad talve üle ka Eestis.
Mägi sõnul on teadlased sadu aastaid püüdnud aru saada, miks linnud nii kaugele lõunasse lendavad. «On selge, et lind juhindub ikka oma nokaesisest. Pääsukesed on putuktoidulised ja Aafrikas on nende toidulaud rikkalik,» lausus ta.
Sel kevadel on Eestis massiliselt siisikesi, Põhjamaade linde, kes käivad aeg-ajalt talvitumas Eestis. Tihasestki väiksemate linnukeste vilkalt hüplevaid parvi võis üle kogu Eesti hõlpsa vaevaga märgata, küll ülelennul või tihti näiteks lepaseemnete kallal maiustamas. Mägi rääkis, et Tartuski oli näha suuri siisikeseparvi. «Neid oli iga päev näha ja ühel päeval olid kõik järsku kadunud,» märkis ta. See tähendab, et linnud rändasid tagasi põhja. Mägi lisas, et suur osa linde, keda talvel näeme, on tulnud põhja poolt Eestisse talvituma.
Pesitsusaeg käes
Kui praegusel ajal näeme sookurgi enamasti kahekaupa põldudel või mõnel märgalal koos toimetamas, on peagi käes aeg, kus kahe sookure asemel on ainult üks lind toitumas. Olavi Vainu sõnul algab varsti nende pesitsusaeg ja peamiselt emaslind jääb oma kahest munast sookurepoegi välja hauduma. Marko Mägi ütles, et kuna linnud jõudsid tavapärasest varem Eestisse, algab ka pesitsusaeg varem.
Kui linnud hakkavad varem pesitsema, on suur võimalus ka teine või isegi kolmas pesakond poegi üles kasvatada. «Väiksematel lindudel on edukatel aastatel kaks ja kolm pesakonda,» rääkis Mägi. Näiteks kasvatavad värvulised ühe pesakonna üles kolme nädalaga. Korduvpesitsejad, näiteks tihased ja pääsukesed, võivad üles kasvatada koguni kolm pesakonda. Korduvalt pesitsevad need linnud, kel on suurem oht hukka saada. «Nad langevad suuremate loomade saagiks, hukkuvad rändel või inimtegevuse tagajärjel. Nad võtavad ühest aastast viimast, sest ei pruugi järgmist näha.»
Mägi mäletas hästi 1999. aasta kevadet, mil rasvatihased hakkasid tavapärasest nädal varem pesitsema. «Mais tuli korraks külm, isegi lumi oli maas. Putukad kadusid ja rasvatihaste pojad surid. Võitsid need, kes alustasid pesitsemist hiljem,» meenutas ta. Mägi lisas, et tänavuse sooja talve ja varajase kevade tagajärgi näeb alles järgmisel aastal.