Jaak Uibu: kuhu kadusid sanitaararstid ja Eesti sanitaarteenistus?

Jaak Uibu

FOTO: Mailiis Ollino

Sanitaarial Eestis on päris pikk ajalugu. Juba 19. sajandi lõpul loodi sanitaararstide ametikohad Tallinnas ja Tartus. Esimene sanitaarjaam kogu Venemaal alustas tegevust 1888. aastal Tartus prof G. Dragendorffi eestvedamisel. Enne teist maailmasõda kuulusid sanitaarkontroll ja võitlus nakkushaigustega kohalike omavalitsuste kompetentsi (tegelesid jaoskonnaarstid ja politsei), vaid Tallinnas ja Tartus juhtisid seda tööd sanitaararstid.

Sanitaarteenistus täienes 1964–1965 koguni 18 spetsialistiga, kes olid väljaõppe saanud Tartu ülikoolis. See oli tänuväärt panus, sest reeglipäraselt selle ala arstid tulid Leningradist ja Moskvast ning neil oli küll üsna hea haridus.

Statistikateatmiku «Eesti rahva tervis ja tervishoid 1991. aastal» andmeil oli 1990. aastal Eestis 75 epidemioloogi ja 161 hügieenikut. Sanitaar- ja epidemioloogiajaamades oli lubatud töötada vaid eri koolituse saanud spetsialistidel – kõrgharidusega hügieeni- ja epidemioloogiaarstidel ning arsti abidena keskeriharidusega velskritel või sanitaarvelskritel.

Sotsiaalminister Toomas Vilosius kinnitas 1996. aastal arstide erialanimistu, kus hügieenikud ja epidemioloogid ühendati üheks tervisekaitse erialaks ja ametinimetusena kehtestati tervisekaitsearst.

Kogumiku «Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel» andmeil oli 1999. aastal 117 tervisekaitsearsti. Nende arv üheksakümnendate lõpul moodustas arstide üldarvust kolm kuni kuus protsenti ja nende arvu muutused sarnanevad arstide üldarvu muutustega.

Erinevus seisneb siiski selles, et tervisekaitsearstide arv vähenes üheksakümnendatel aastatel enam kui poole võrra, samal ajal kui arstide üldarv vähenes vaid viiendiku.

1997. aastal vähenes tervisekaitsearstide arv 1996. aastaga võrreldes peaaegu kolmandiku, seda selgitab süsteemi reformimine tervisekaitseinspektsiooniks.

Epidemioloogia asjatundjate ettevalmistuse kavandamist tuleb alustada kohe ja lisada nad arstide erialaregistrisse.

Arstide järgmises, 2000. aasta septembris sotsiaalministri kehtestatud erialanimistus ei ole enam tervisekaitsearsti eriala. Nad lakkasid olemast meditsiinitöötajad. Selline kontrrevolutsiooniline samm astuti mehaanikainseneri ettevalmistusega sotsiaalministri Eiki Nestori valitsemise ajal, määruse ettevalmistamisel osalesid Eesti arstide liidu president Andres Lehtmets ja Tartu ülikooli tervishoiuinstituudi juhataja Raul Kiivet. Erialanimistust välja jäänud erialadele ei toimu alates 2001. aastast residentide vastuvõttu.

Tervisekaitse spetsialistide kompetentsuse pidid tagama vastava ala magistri- ja doktoriõpe (EPL, 12.9.2000). Kõik järgmised sotsiaalministrid on töötanud epideemiavaesel ajal ja omal nahal seda vajadust ei tundnud. Kuid kaunis ja rahulik aeg sai otsa ning koroonaviirus sadas kaela kiirkorras epidemioloogiks saanud Tanel Kiigele, kellele hundiaugu kaevas kahekümne aasta eest eelkäija Eiki Nestor.

Kes ikka tagavad ehk kes suudavad tagada nakkushaiguste tõrjet epidemioloogia spetsialistide puudumise korral? Terminoloogiline ekvilibristika ja süsteemi ümberkujundamine siin ei aita, sest epideemia jääb ikka epideemiaks ettearvamata kulu ja tagajärgedega. Oleme teinud täisringi, ka sõjaeelses Eestis vastutasid nakkushaiguste tõrjel jaoskonnarstid ja politsei, nüüd jälle perearstid ja politsei.

Epidemioloogia asjatundjate koolitamise kavandamist tuleb alustada kohe ja lisada nad arstide erialaregistrisse. Nende õppekorralduse väljatöötamine võtab nagunii aega ja raha.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles