Laura Danilas: Z-generatsioon koroonakriisis

, Tartu volikogu liige, RE, lennuakadeemia üliõpilane
Copy
Laura Danilas
Laura Danilas Foto: Erakogu

Z-generatsioon* elab vabaduse ajastul: me pole tundnud nõukogude võimu, elanud üle maailmasõdu ega näinud revolutsioone. Eestis on alati olnud turvaline ja rahulik, mida ei saa küll öelda kõikide maailma riikide kohta. Aga kui kusagil ongi toimunud midagi kurjakuulutavalt ohtlikku või pöördelist, on see jäänud meist kaugele. Oleme toimunu võtnud teadmiseks, kuid mitte alati teadvustanud. Oleme ju arvanud ja lootnud, et ega kriis meile jõua. Või noh, varem pole jõudnud.

Läksid meist mööda nii SARS, Ebola kui ka Zika viirus. Isegi looduskatastroofid – metsapõlengud, orkaanid ja maavärinad – on meid puutumata jätnud. Kriisid on meieni jõudnud küll infokanalite kaudu, kuid isiklikku kokkupuudet meil nendega kodumaal õnneks pole olnud.

Muidugi on kahetsusväärne, et koroonakriis nüüd siia jõudis. Küsimus oligi ju tegelikult mitte kas, vaid millal see juhtub. Mulle tundub, et mõnes mõttes oli see kriis vajalik, eriti Z-generatsiooni jaoks. Vajasime raputust, et aru saada, kui habras on tegelikult meie maailm, et see on täis ootamatusi ja väga kiireid muutusi. Olime harjunud elama ehk liiga mugavat elu.

Mulle tundub, et Z-generatsioon võtab kõike liiga enesestmõistetavana: olgu hariduse omandamise võimalused, sõnavabadus, kultuuri nautimine, jõusaalis treenimine, reisimine jne. Meile on ju alati see kõik olemas olnud ja lihtsasti, loomulikul moel kättesaadav. Jah, saame seda kõike jätkata, kuid mitte nii nagu varem, vaid ainult virtuaalselt. See aga pole päris see. Inimene on siiski sotsiaalne olend, kes ihkab ligimesega silmast silma suhelda. Sellest tunneb puudust isegi Z-generatsioon, kes on üldiselt harjunud suhtlema kontaktivabalt.

Vajasime raputust, et aru saada, kui habras on tegelikult meie maailm, et see on täis ootamatusi ja väga kiireid muutusi.

Mis saab aga siis, kui meilt tavapärased võimalused korraga ära võetakse? Esmalt oleme kõik segaduses, kuid mõne aja pärast hakkame lahendusi otsima. Julgen arvata, et vähemalt Eesti noored pole ammu lugenud nii palju raamatuid ja liikunud nii palju vabas õhus. Võib juhtuda, et sellised asjad jäävad harjumuseks pärast kriisi lõppugi. See näitab, kuidas kriis saab Z-generatsiooni ka positiivselt mõjutada.

Sellest kriisist on kõigil palju kaasa võtta. Õppida suhtlema inimestega kontaktivabalt videosilla teel, õppida muutma oma elukorraldust ja, mis kõige olulisem, õppida argiellu naasmist, sest ka see saab olema keeruline. Kriis on meid pannud hindama rutiinset ja turvalist igapäevaelu ning igatsema lähedasi ja kodumaad.

Olen kindel, et pärast kriisi vaatame maailma hoopis teise pilguga. Z-generatsiooni väärtushinnangud ning tõekspidamised on muutunud. Tulevikus pöörame rohkem tähelepanu neile elulistele detailidele, mis enne kriisi tundusid meile iseenesestmõistetavad.

* Aastatel 1995–2010 sündinud, autori sünniaasta on 1998.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles