Jaan Naaber: kohanejad mõtlevad juba kriisijärgsele maailmale

Jaan Naaber Foto: Maanus Kullamaa

Suurim probleem ei ole praegu kriis, vaid sellega kohanemine ja muutuste juhtimine olukorras, kus ei ole selge, mis juhtub homme või järgmisel kuul.

Ma olen kogu hingest tartlane. Minu jaoks on parim elu- ja töökeskkond Tartu, kus on palju tarkust, julgust ja suurepäraseid inimesi. See on parim koht, kus ellu viia ka oma kõige suuremad ambitsioonid. Me muudame maailma endale sobivamaks, mitte ei sörgi ise selle sabas. Selline on tartlaste mõtteviis ja meile on omane ideede vundament ühtseks tervikuks ning tugevaks löögirusikaks disainida.

Kriisi ajal saab disaini rakendamine oma tõelise väärtuse. Disain on vahend, mis aitab proovilepanekuid mõista, tegelikest probleemidest aru saada ja töötada välja võimalikud lahenduskäigud.

Igal ettevõttel on probleemid ja ülesanded erinevad. Nimekirjad asjadest, mida on vaja teha, osaliselt kattuvad, aga struktuurilt on need erinevad. Probleem ei ole praegu selles, et tööd on vähem või pole enam üldse. See on kriisi tagajärg. Ja probleem ei ole ka kriis, sest me ei ole võimelised seda üksinda kontrollima. Probleem on kohanemine ja muutuste juhtimine.

Õigesti sõnastatud probleem loob uusi võimalusi. Siin tuleb appi disain, mis on probleemide mõistmise ning lahenduste väljatöötamise vahend. Kõigepealt asjadest arusaamine, info kogumine ning selle järel selle mõtestamine strateegiateks ja lahenduskäikudeks. Strateegiale järgneb toote või teenuse disainimine ning siis saab see oma vormi – identiteedi, pakendi, kodulehe, keskkonna, e-poe, mobiilirakenduse, kommunikatsiooni või muu seesuguse.

Disain lähtub inimesest. Loomeprotsess võtab inimese ning ehitab teenuse ja toote tema ümber. See tähendab, et uus toode või teenus disainitakse üheskoos inimestega inimestele, kellele see on mõeldud. Ärme loo kunagi uut teenust või toodet omaette kinnises ruumis.

Teised inimesed, olgu kliendid, kolleegid või sõbrad, aitavad kaasa mõelda, annavad vastused küsimustele ja on abiks, et ehitada midagi, mida nad päriselt soovivad näha, kogeda ja tarbida.

Koostööst sünnivad vastused olulistele küsimustele ja keerulistele ülesannetele. Üheskoos sünnivad lahenduskäigud, mis on vaja kiirelt ära teha.

Muutused on kiired, olukord on kõigile uus ja kriitilisemate majandusennustuste järgi ligi pooled Eestis tegutsevatest ettevõtetest ei jätka pärast kriisi tegevust endisel kujul, halvemal juhul tabab neid pankrot.

Need, kes suudavad kohaneda, mõtlevad juba kriisist väljumisele ja sellele järgnevale perioodile.

Aeg on kriitiline ja aega oodata ei ole. Oskused, kogemused ja teadmised tuleb disainida uuteks teenusteks ning toodeteks.

See on selge, et pärast kriisi ei maandu me enam samasugusesse keskkonda, milles elasime paari kuu eest. Väga palju muutub. Muutus on kindel. Meil tuleb seda võtta kui võimalust.

Paljud sektorid otsivad väljapääsu. Turism, toitlustus, majutus, kaubandus, ürituskorraldus, meelelahutus ja mitmed muud valdkonnad lükati kohe kriisi alguses kuristiku äärele. Paljud teised jõuavad sinna lähiajal. Meil kõigil on kogemus mõne kriisist puudutatud üritusega või selle ära jäämisega. Olgu jalgpalliklubi Tammeka mäng või Vanemuise balletietendus. Kuristiku servalt päästab vaid kohanemine ja uute lahenduste leidmine.

Niisiis on uute katsumuste ühine mõistmine ja koostöö muudatuste elluviimiseks väga tähtis. Vaadake korraks oma ettevõtet või asutust eemalt ja küsige endalt neid olulisi küsimusi: miks? kuidas? mida? kellele?

Aga küsigem neid küsimusi alati nii, et keskmes on inimene, kellele oma toodet ja teenust pakume. Olen kindel, et vastused annavad värskust, energiat ja hoogu.

See aeg on ammu möödas, kus hea humoorikas võtmes tehtud telereklaam lõi ettevõttele ja brändile vundamendi. Nüüd teevad seda kogemus ja hoolimine. Kõige suurem krediit on soovitus ning selle nimel on vaja meeletult pingutada. Iga päev. Inimesed saavad aru, kes neist päriselt hoolivad. See on ühine teekond.

Just praegu on vaja kiiret lahendust, et kriisis toime tulla, ning on vaja ka pikemat vaadet, et pärast kriisi tugeva olla. Väga paljud inimesed ning ettevõtjad peavad just praegu langetama strateegilisi otsuseid. Muutused on kiired, olukord on kõigile uus ning kriitilisemate majandus­ennustuste järgi ligi pooled Eestis tegutsevatest ettevõtetest ei jätka pärast seda kriisi tegevust endisel kujul, halvemal juhul tabab neid pankrot.

Suur soov on klammerduda meediasse lootuses leida sealt positiivseid uudiseid. See on üks võimalus, kuid teine ja sootuks parem on vaadata oma ettevõttele otsa ning kohandada seda tugevamaks ja samalaadsete kriiside korral jätkusuutlikuks.

Siit ka uus küsimus: kummal pool tahame olla, kas sellel poolel, mis jääb? Vaevalt oleme nõus tegema töös järeleandmisi ja loobuma kõigest, sest praegu on raske. Me keegi ei tea, mis juhtub homme või järgmisel kuul. Aeg teha muudatusi ning langetada otsuseid on ometi praegu. See teekond tuleb ikkagi paika panna.

See aeg on ammu möödas, kus hea humoorikas võtmes tehtud telereklaam lõi ettevõttele ja brändile vundamendi. Nüüd teevad seda kogemus ja hoolimine. Kõige suurem krediit on soovitus ning selle nimel on vaja meeletult pingutada.

Pean väga oluliseks rõhutada, et selliste sammude tegemisel on väga oluline luua väga konkreetne projektiplaan ja pidada kinni protseduurilistest sammudest. Kui on kiire, siis see tähendab, et kõik peavad sellest aru saama.

Disainiagentuuri juhina puutun sageli kokku äridega, mis on jäänud arengus kinni. Nad ütlevad, et neil kõik on justkui hästi. Töötajad tunduvad rahul. Äri ka sujub. Aga miski justkui häirib. Kuskil ollakse kinni ja see takistab järgmist arenguhüpet.

On ettevõtteid, kelle lahendused peituvad lihtsas kommunikatsiooniprobleemis, aga on ka ettevõtteid, kelle probleemide lahendamiseks tuleb minna sügavale nende teenuste, toodete või brändide sisse ja otsida sealt jätkusuutlikku lahendust.

Tunnetame ümbrust väga erinevalt. Palju on muutunud. Karantiin on mõned meist lukustanud kodudesse, teised jälle käivad esimest korda kümne aasta jooksul rabas jalutamas. Elu justkui loob ise uusi võimalusi, harjumusi ja trende, millega hõlpsalt kaasa läheme.

Oleme ju siiski lihast ja luust uudishimulikud inimesed, kes tahavad olla sotsiaalsed ning näha maailma enda ümber. Võimalused tulevad tavaliselt ise kätte, oluline on olla avatud ja need ära tunda.

Mida me siis ikkagi kardame? Tegelikult on see hirm muutuste ees. Arvestame tõsiasja, et kõigi elu muutub igal juhul. Kas seda fakti arvestades hirm muutuste ees kasvab? Suure tõenäosusega mitte. Pigem valmistab ette katsumusi täis teekonnaks. Oluline on küsida, miks me midagi kardame ja kas me midagi ise oma hirmuga ette ka võtta saame.

Muidugi saame. Praegune olukord ei ole midagi enamat kui pais jõel. Ja selle paisu tagant tuleb välja tulla. Üks võimalus selleks on rakendada disainmõtlemist. Teeme seda üksi või sõprade abiga. Kasutame selleks seniseid partnereid või ehitame uusi sildu. Vaatame korra enda ettevõtet ja meeskonda laiemas vaates, küsime lihtsaid, aga samas ebamugavaid küsimusi – ikka neid samu kellele? miks? kuidas? mida? – ja oleme avatud muutustele, mida need vastused meile kaasa toovad. Lahendused on tavaliselt lihtsad ning enamasti meie silme ees, vaja vaid, et me neid näeks ja rakendaks. Tehkem seda!