Mart Kivastik: head lapsed kasvavad vitsata

Mart Kivastik.

FOTO: Margus Ansu

Üks mu sõber ütles eile, et teda ei häiri isegi niipalju kõik need käsud ja keelud, mida valitsus kehtestab, aga toon, kuidas neid välja öeldakse.

Ta lisas, et on väga solvunud, et riik valitsuse suu läbi räägib temaga kui alaealisega, kes pole võimeline ise mõtlema. Justkui oleks tegu jumala asemikega maa peal, mitte samasuguse võrdse kodanikuga, kes on omasuguste seast valitud riigi asju ajama. Aga see, et sa oled valitud, ei anna õigust olla üleolev, käskiv, manitsev, ähvardav ja ebaviisakas.

Kust selline toon tuleb, tõepoolest?! Mu sõber ütles, et tema enam riigile andeks ei anna! Kahju riigist! Võiks siiski mõelda, kes kelle jaoks on, kas rahvas riigi jaoks või vastupidi. Meiega tuleb viisakalt vestelda, arutada ja koos mõelda, siis vastame samaga. Muidu jääb üks teist politseiga taga ajama, teine aga tõmbub kurjalt nurka nagu Tiugu. Midagi head sellest ei tule. Vaen ja usaldamatus jäävad hinge hõõguma. Nende kahe tunde najal riik pikalt ei kesta.

Natuke mõtlema peaks ka Tartu linn. Heade mõtete linn alustas šokikampaaniat.

«Kelleta sa oled nõus elama?», «Väljas oled sa ohtlik. Mitu elu jääb sinu südametunnistusele?» või «Iga viirusesse surnud inimene oleks tahtnud perega kodus olla. Miks sina ei taha?».

Pildid tekstide juures olid veel koledamad. See ei ole heade mõtete linn! See tekitab hirmu ja ei aita kuidagi koroonat võita. Ning minu arust ei sobi ka Euroopa kultuuripealinna ideega. Mõistlikule inimesele pole sellist kampaaniat vaja, rumalat ei mõjuta niikuinii.

Aga see, et sa oled valitud, ei anna õigust olla üleolev, käskiv, manitsev, ähvardav ja ebaviisakas.

Mida mina siis sooviksin? Ma sooviksin, et minuga käitutaks ilusti ega ähvardataks kogu aeg. Inimesed on niigi hirmust kanged, mu vend käib must kaarega mööda! See pole muidugi hea näide, ta ongi selline.

Meie uus linnavalitsus ei peaks hirmutama, vaid olema heaks eeskujuks, näiteks rattaga tööle sõitma. Vanasti, kui ma ujumistrennis käisin, oli meie treeneril nipp. Kui ta tahtis, et me ihust ja hingest punnitaksime, siis pani ta meid mängima seebikarbi otsimist. See tähendas, et me ujusime võidu basseini teise otsa ja otsisime basseini põhjast seebikarpe. Kes kõige rohkem karpe kogus, oli võitja. Me ujusime nagu lollid, ilma igasuguse sundimiseta. Tasub see meetod meelde jätta!

Praegu on õige aeg inimesi sportima utsitada, sealhulgas rattaga sõitma. Kogu linn võiks unustada autod ja bussid, see oleks midagi eeskujulikku ja euroopakultuuripealinlikku. Miskipärast on kogu sport rangelt ära keelatud, isegi need, mis haiguse levikule kuidagi kaasa ei aita, näiteks tennis vabas õhus ja kettagolf. Kõigi nende rahvaspordi alade puhul tuleb inimestel lihtsalt paluda mõistlikult käituda. Muud poleks teha vaja. Võiks mängida veidi sedasama seebikarbimängu, mitte surmaga ähvardada.

Ja siis ma ütleks: aitäh, armas kallis Tartu, loomulikult, ma ei pista pead tulle, ega ma loll ei ole.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles