Piret Bristol: päev enne tänast. Monoloogide aeg

Harvesteri tulevik. Foto: Artur Kuus

Sarja siin- ja sealpool Emajõge 5. osa.

Vara võib olla oletusi teha, kuid maailm, mis on järsku laiali paiskunud nagu kimp värvilisi õhupalle, ei lähe enam karpi tagasi. Ta lihtsalt ei mahu enam sinna. Meiegi igapäevaelu mahutab palju rohkem, kui alguses või vahepeal tundus. Kui hiljaaegu istusime tööl päev otsa arvuti taga ja näis, et see ajab hulluks, siis esialgu võib see seisund süveneda.

Oma esimesel päeval kodukontoris ajasin asju internetipakkujaga. Mul pidanuks kodus wifi olema, kuid olin arvuti juhtmega võrku ühendanud, sest sai ka nii. Töölt toodud arvutisse mu igivana juhe ei sobinud. Raamatut kirjutada saab vabalt arvutis, kus võrku ei ole. Aga kaugtööd teha ei saa.

Siirdusin Telia kodulehele, ekseldes kõikvõimalike värviliste kastikeste rägas. Kadus veerand tundi taipamaks, kuhu helistada, et mitte kohtuda juturobotiga või midagi osta. Aetud see asi sai. Just tehnika oli probleem, mis mind «vanas maailmas» väsitas ja jooksutas nii, et mina, inimene, tundsin ennast läbipõlemise äärel. Kuigi ma ei juhi kedagi, vaid toimetan sõnu ja lauseid. Mida teevad need, kelle töö on keerulisem?

Päev enne tänast – seda laiendatud tänast, mis kestab meil alates 12. märtsist – väljusin kodust varahommikul ja jõudsin koju peale kümmet õhtul. Oli mu tavaline kolmapäev, suurepärane päev, mil nädala selgroog saab murtud, tööd on hullupööra, aga tehtud saab seegi ja tühjaks valgunud kontoris sa veel ei tea, et järgmisel hommikul sa sinna tagasi ei lähegi.

Trennis on rahvast küll vähem kui harilikult, ent ikka umbes neli tüdrukut ja kaheksa poissi, ning keset trenni laekub teade, et kõik Tartu koolid lähevad järgmisest päevast kaheks nädalaks kinni. Ja mõneks ajaks jääb katki ka meie trenn, kus käin neljal õhtul nädalas.

Enamasti valmistas mu elu pöörane tempo mulle meelehärmi. Koju jõudes haarasin midagi külmkapist ja keerasin kohe magama. Et telekapuldist kinni hoides päev öösse veereks, ei tulnud ammu kõne alla.

Kui tudengist trennikaaslasega tol õhtul Tartus Kaarsillast üle saime, peatas meid vanatädi, kes soovitas minna vaatama saba Maximas, see ulatuvat lausa uksest välja. Poodi ei panda kinni enne, kui inimesed on kõik kätte saanud. Kas turvadele ja müüjatele ka ületundide eest makstakse?

Vanamemm võttis kotist viinapudeli ja näitas seda õnnelikult: aitab kõige vastu. Ta monoloog oleks kestnud kaua, kui me poleks vabandanud ja edasi liikunud. Linn oli pime nagu kogu see ebaharilik talv, mis meil teatavasti ära jäi.

Kesklinn oli harjumatult tühi. Kõik olid Maximas. Kell oli pool kümme õhtul. Kui Kvartali Coopi jõudsime, võttis üliõpilane paki vahvleid ning mina kalakonservi ja sinki. Seisime nõnda varustatult kassasabas, ümberringi rahvas üle ääre ajavate kärudega. Maksti viiekümneeurostega. Meie ees ostis mees kommikarpe ja alkoholi, vaatas üle õla ning muigas meie üle.

«Mis nüüd saab?» küsis nõutult üliõpilane, kelle kogu sotsiaalse elu moodustas trenn ja ülikool. Mina täie tõsidusega sellele ei mõelnud, isegi ta telefoninumber jäi küsimata. Jõudsin viimasele bussile nagu koormaeesel, seljas kott trenniasjadega, käes kott söögiga ja õlal arvutiga, sest sisehääl ütles, et töölt tuleb masin kaasa võtta. Kodus oli kõik olemas: olin süüa varunud mitu kuud, sest soovitati ju valmis olla.

Vaevalt sain aga kergendatult hingata, et välismaailma sündmuste laviin on lakanud, kui need arvutist koju imbusid ja eluõigust nõudsid, koputades minu teadmatusele või vastutustundele ning müües mulle meelelahutust, millest ma justkui uues olukorras teravat puudust pidanuksin tundma. Videopöördumisi ja inimesekujulisi juturoboteid olid täis nii peavoolu- kui ka sotsiaalmeedia. Müügimehi trügis tuppa nagu vanas karikatuuris kauaks jäänud külalisest, kes heidab abielupaari vahele voodisse ja püüab oma juttu edasi rääkida.

Müügimeeste monoloogid tõid äkki nähtavale selle, mis oli ilmne varemgi: kui normaalne tundus suhtlus internetis, selmet paista hoopis ebaloomulik ja võlts. Ersats. Füüsiline eraldatus kaasinimestest andis märku, et olime eraldatud vaimselt. Võibolla vihjates, et olukorra muutmiseks tuleb leida ühisosa. Selle leidmiseks aeg peatada.

Kõik mäletavad eelmist päeva, millegi olulise ja murrangulise eelset päeva, kui kellelgi pole veel aimugi muutusest. Praegu mäletame hästi vana normaalsust. Aasta pärast – kui me pole teinud just märkmeid, pidanud päevikut – saame seda kirjandusmuuseumis ajalehekaustu lapates meenutada. Minevik omandab olevikuga võrreldes mõnevõrra teistsuguse tähenduse. See on olukorra hea külg. Arvutisse kogunenud infohulki vaadates on mul ehk juba homme selge, mis on see, mida enam kunagi vaja ei lähe.

Ka tulevik on inimeste väljamõeldis, nende unistused. Igaüks on võimeline juba praegu millestki unistama.

Kujutame ette, et loodust raadanud masinad jäävad igaveseks seisma, mõttetud kiiruga ehitatud inetud majakastid muutuvad ilma käes lagunevateks varemeteks ja kui viie aasta pärast metsa läheme, on puud kasvanud läbi roostes harvesteri.