:format(webp)/nginx/o/2020/04/02/13037996t1h907e.jpg)
Ootamatu viirusnakkuse tõttu saabuv surm on ebaõiglane ükskõik mis vanuses inimesele. Ka 92-aastane naine tahtnuks väga näha uut kevadet ja suve. Siiski on temale head teed võimalik lausuda kergema südamega kui teisele. Miks andis haigusele alla 55-aastane mees, kes võinuks samuti elada 92-seks?
Muidugi võinuks. Aga 2. aprillil öösel vastu hommikut mõlemad koroonaviirusest nakatunud inimesed Tartu ülikooli kliinikumis ikkagi surid.
Arstid on palju kordi rääkinud sellest, et koroonaviiruse tõttu kopsudesse tekkiv põletikureaktsioon taandub väga visalt ja et niisugustest kopsudest ei saa inimene vajalikul määral hapnikku kätte ning et see asetab terve organismi väga ränka olukorda.
Tartu ülikooli kliinikumi kriisikomisjoni juht Joel Starkopf, kes on samuti intensiivraviarst, tõdeb, et see, mida muu maailma kolleegid erialakirjanduses on kirjeldanud, on nüüd kohale jõudnud: selle haigusega intensiivravipatsientide suremus ongi suur, kuni 40 protsenti.
«See ei ole naljaasi,» ütles ta. «See on haigus, millel ei ole otsest ja kiiret haigustekitajavastast ravi. Siinkohal sügav kaastunne lahkunute lähedastele.»
Intensiivravi on Starkopfi sõnul olemuselt agressiivne, millega paratamatult käivad kaasas kahjustavad mõjud ehk tüsistused. See on ravi, millega arstid piltlikult öeldes ostavad päev päeva haaval juurde aega. Lootuses, et lõpuks saab organism haigustekitajaga ise hakkama, aga kõik sõltub sellest, kas inimese organism on piisavalt tugev.
«Tüsistus kõlab sõnana halvasti,» selgitas Starkopf veel. «Sest tavainimesele tundub, et tüsistus peaks olema midagi niisugust, mida on võimalik ära hoida. Aga juba aparaadil hingamine omaette võib kopsusid kahjustada. Patsiendi narkoosis hoidmine võib kaasa tuua rea probleeme, mis mittenarkoosis haigel jäävad olemata. Organismi hapnikupuuduse tõttu võivad kannatada saada teised organid, neerud või maks. Inimesel endal võib olla kaasuvaid haigusi.»
Arusaadavatel põhjustel ei võinud Joel Starkopf öelda 55-aastase mehe haigusloo kohta midagi täpsemalt. Vaid seda, et arstid analüüsivad üksikasjalikult iga surmaga lõppenud juhtu, et tulevikus targem olla. Sõelutakse läbi kõik võimalused, mis oleks tulnud teistmoodi teha. Arutatakse, kas konkreetse patsiendi puhul jäi veel midagi tegemata või võeti midagi ette valel ajal.
Tartu ülikooli kliinikumi intensiivravis on praegu üldse päris esimesed nii raskelt haigestunud koroonapatsiendid. Täna on ravil viis patsienti nakkushaiguste osakonnas ja viis intensiivravis. «Me jälgime nende haiguse kulgu ja selle kõrval loeme raamatuid ja teadusartikleid ning ravime jälle edasi,» sõnas Joel Starkopf lõpuks.
Küsimuse peale, kas kuskil kirjanduses on öeldud, kui mitmendal intensiivravipäeval raskes seisus koroonapatsiendid võivad surra, vastas Starkopf, et enamasti on kirjeldatud, et surm võib saabuda pärast päevi või nädalaid kestnud intensiivravi, mitte kohe, esimestel ravipäevadel. Haiged ja nende lood on väga erinevad.
1. ja 2. aprilli vaheline ööpäev on osutus terves Eestis eriti traagiliseks, sest Covid-19 viiruse tõttu kaotas haiglates elu kuus inimest. Lisaks Tartu ülikooli kliinikumis surnud 55-aastasele mehele ja 92-aastasele naisele surid Kuressaare haiglas 73-aastane naine, 87-aastane naine ja 77-aastane mees ning Põhja-Eesti regionaalhaiglas 86-aastane naine.
Kokku on Eestis koroonaviiruse tõttu surnud 11 inimest.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)