Muidugi võinuks. Aga 2. aprillil öösel vastu hommikut mõlemad koroonaviirusest nakatunud inimesed Tartu ülikooli kliinikumis ikkagi surid.
Arstid on palju kordi rääkinud sellest, et koroonaviiruse tõttu kopsudesse tekkiv põletikureaktsioon taandub väga visalt ja et niisugustest kopsudest ei saa inimene vajalikul määral hapnikku kätte ning et see asetab terve organismi väga ränka olukorda.
Raske vastane
Tartu ülikooli kliinikumi kriisikomisjoni juht Joel Starkopf, kes on samuti intensiivraviarst, tõdeb, et see, mida muu maailma kolleegid erialakirjanduses on kirjeldanud, on nüüd kohale jõudnud: selle haigusega intensiivravipatsientide suremus ongi suur, kuni 40 protsenti.
«See ei ole naljaasi,» ütles ta. «See on haigus, millel ei ole otsest ja kiiret haigustekitajavastast ravi. Siinkohal sügav kaastunne lahkunute lähedastele.»
Intensiivravi on Starkopfi sõnul olemuselt agressiivne, millega paratamatult käivad kaasas kahjustavad mõjud ehk tüsistused. See on ravi, millega arstid piltlikult öeldes ostavad päev päeva haaval juurde aega. Lootuses, et lõpuks saab organism haigustekitajaga ise hakkama, aga kõik sõltub sellest, kas inimese organism on piisavalt tugev.
«Tüsistus kõlab sõnana halvasti,» selgitas Starkopf veel. «Sest tavainimesele tundub, et tüsistus peaks olema midagi niisugust, mida on võimalik ära hoida. Aga juba aparaadil hingamine omaette võib kopsusid kahjustada. Patsiendi narkoosis hoidmine võib kaasa tuua rea probleeme, mis mittenarkoosis haigel jäävad olemata. Organismi hapnikupuuduse tõttu võivad kannatada saada teised organid, neerud või maks. Inimesel endal võib olla kaasuvaid haigusi.»