Lauri Mällo: tuleb hoida noorte meel ergas ja mitte lasta neil longu vajuda

Lauri Mällo Foto: Sille Annuk

Vaadakem tõele näkku, kaks või neli nädalat või isegi kaks kuud koolitöö vahelejäämist ei ole see, mille pärast praegu peaksime muretsema.

Ma olen nüüd kaks nädalat kodus tööd teinud. Pealesunnitult kodus. Õpetajatööd, mida ma eelmised üheksateist aastat olen teinud klassi ees, vahetus kontaktis õpilastega.

Kahe nädala jooksul olen küllalt palju näinud (sotsiaal)meedias väljaütlemisi, kommentaare, sarjamist ja hädaldamist kaugõppe teemal. On ka neid, kes leiavad head, saavad hakkama, kiidavad õpilasi, kooli ja õpetajaid. Kuid nad jäävad varju.

Hea kooliõpilane, oled väga ebatavalises olukorras. Peaksid justkui olema koolis, kuid ei või tulla kodunt välja. Oled ilmselt unistanud päevadest, kui ei pea minema kooli. Ja nüüd sa ei saa minna.

Sinu suhtlusvõimalusi on piiratud, sinu liikumist on piiratud. Kui oled abituuriumis, siis oled olukorras, kus ei tea, kunas ja kas pead tegema eksameid ning kuidas saad kõrgkooli. Sama on sinuga, kes sa oled põhikooli lõpuklassis ja tahad saada gümnaasiumisse. Oled ilmselt varemgi harrastanud e-õpet, eemalt õppinud, suhelnud õpetajaga meilitsi. Sageli on see olnud ilmselt selline lihtne koolipäev. Nüüd see ei ole lihtne.

Olen veendunud, et enamik õpetajaid teab, et teil ei ole lihtne. Ilmselgelt oli teie esimene nädal kodus keeruline, ülesandeid oli palju, kogu koolitöö ei mahtunud koolipäeva tavalise pikkuse sisse. Samas tead ilmselt ka neid, kes suutsid kohe esimesest päevast sisse seada oma rutiini ja toimetada kõigega järjepanu.

Inimesed on erinevad. Usu, olukord, kus oled, pole lihtne, aga see on lahendatav. Suhtle kaaslastega, uuri, kuidas nemad toimetavad. Tee nendega koos. Tead väga hästi, et see olukord seab silmitsi vastutusega. Õpetajatel on kadunud pea vähimgi võimalus kontrollida, kas teed oma koolitööd ise või kas üldse midagi teed. On arusaadav, et teha on palju ja kõike ei jõua. Aga seda saad oma õpetajale öelda. Vastuta ise oma tegevuse eest ja küsi abi, kui vaja. Ja kui suhtled oma õpetajatega, küsi ka, kuidas neil läheb, kas nad on terved ja kas nad on rõõmsad.

Me oleme need, kes peavad hoidma teatud vanuses Eesti noorte meele erksana ja pakkuma neile jõukohast pingutust, mitte laskma neil longu vajuda olukorras, mis neile on nii võõras.

Hea kolleeg, oled täiesti uues olukorras. Pead oma ülimalt sotsiaalse töö viima tasandile, kus ei näe oma õpilasi. Kaugõpe, koduõpe ja e-õpe ei ole meie jaoks midagi uut. Olen kindel, et Eesti koolisüsteem on selleks kaugelt rohkem valmis kui paljud meie lähiriigid. Olen veendunud, et otsused, mida siiani on koolide ja teiste lasteasutuste suhtes tehtud, on õigustatud.

Otsused olid kiired ja konkreetsed. Tean, et paljud teist muretsevad oma õpilaste tulemuste pärast, selle pärast, et õppekava, ainekava, oma tööplaan jäävad täitmata. Et mõni peatükk jääb vahele. Muretsete akadeemilise petturluse pärast, ebaausa koostöö pärast, igasuguse kontrolli puudumise pärast.

Olge head, ärge muretsege nende asjade pärast. Mõelge parem, mida teie saate ette võtta, et teha selles olukorras õpilaste elu huvitavamaks ja samal ajal lihtsalt normaalsemaks. Olukord, milles oleme, vajab ennekõike inimlikkust, soojust ja igapäevasust.

Iga kord, kui annate ülesande, mõelge, kas see on ikka see, mida vaja. Iga kord, kui küsite, miks ei ole ette antud töö tulnud õigeks ajaks, alustage juttu pigem sellest, et küsite, kuidas õpilasel läheb. Te ei tea kunagi, kas keegi tema perekonnast on haigestunud, kas tema on see, kelle ema või isa või mõlemad on ööpäev läbi haiglas tööl või kas neil üldse enam on tööd. Tal võib olla vanaema, kellel on köha, ja ta muretseb tema pärast, või on väike õde haige.

Proovige luua õpilastele soodne pinnas uueks elurütmiks, kuid säilitage ka enda rütm. Meie teiega ei ole eesliinil, nagu on meditsiinitöötajad, meie oleme tagalas. Meie ülesanne ei ole praegu arendada akadeemilisi võimeid, see ei ole esmatähtis. Me oleme need, kes peavad hoidma teatud vanuses Eesti noorte meele erksa ja pakkuma neile jõukohast pingutust, mitte laskma neil longu vajuda olukorras, mis neile on nii võõras. Suhelge oma õpilastega, küsige, kuidas neil läheb.

Andke lihtsalt õpetajale teada, et te ei jõudnud lapsega teha ära seda loodusõpetuse tööd, mis oli 7. klassi töövihikus, sest te ei ole 20 aastat füüsikat õppinud.

Hea lapsevanem, ka sina oled uues olukorras. Ma ei kujuta ette, kui palju on neid erinevaid mustreid, mille järgi praegu pered peavad toimetama. Muutusi on liiga palju, asju, mille pärast muretseda, on enam kui küll. Ja siis veel see kaugõpe.

Lapsevanemana oleme harjunud, et 35 nädalat aastas on viiel päeval meie lapsed hoitud. Nüüd on nad järsku kodus ja mitte niisama kodus, vaid «kodukoolis». Ja teie olete kodukooli abiõpetajad.

Kainet meelt selles olukorras! See ei ole kerge. See on väga keeruline. Aga jällegi, see ei ole praegu kõige keerulisem asi. Ei ole mõtet sarjata õpetajat, kooli, haridussüsteemi, kui mõni ülesanne käib üle jõu. Andke lihtsalt õpetajale teada, et te ei jõudnud lapsega teha ära seda loodusõpetuse tööd, mis oli 7. klassi töövihikus, sest te ei ole kakskümmend aastat füüsikat õppinud. Ja gümnaasiumi matemaatika käib meist enamikule üle jõu.

Aga leidke oma tihedas päevas see aeg, kus te küsite lastelt, mis neile kõige raskem oli ja millega nad rõõmsalt hakkama said. Ja mitte ainult koolitöös, muidu ka. Nad on oma toas kinni. Ja teie ei ole neid sinna sundinud. Miski muu on. Hää lapsevanem, küsi oma lapselt, kuidas tal läheb, mis teda rõõmustab.

Vaadakem tõele näkku, kaks või neli nädalat või isegi kaks kuud koolitöö vahelejäämist ei ole see, mille pärast muretseda. See tehakse tasa ja see ei muuda midagi. On palju tõsisemaid asju.