Kätlin Konstabel: tantraseks vabalt peetud karu nahal ja teised koroonaaja empaatiaavaldused

Kätlin Konstabel Foto: Margus Ansu

Mida rohkem on neid, kes oma päris või näilise heaoluga laiavalt edvistavad, ning neid teisi, kes muresid iga hinna eest varjavad, seda kaugemale me üksteisest jääme. Empaatia ja eputamine pole sünonüümid.

No küll on praegu tore aeg! Saab perega kodus olla ja lastega igasuguseid vahvaid asju teha. See ongi see päris loomulik ja õige elu! Et see vaid kauem kestaks. Saame nüüd kõik lõpuks aru, et elu mõte pole lustipidude ja profispordi, firmariiete ja kunstripsmete tagaajamine.Looduses mediteerida ja vaimse tervise eest hoolitseda on ka nii ütlemata meeldiv, oma maakodu koos vähemalt tuhande hektari iidse põlismetsa ja teise tuhande põllumaaga on see päris eestlaseks olemise alustingimus – no kuidas sinul siis pole olnud oidu endale sellist hankida?

Jah, muidugi ma teen sotsiaalmeediasse vaimustunud postituse sellest, kuidas tuttav juurika- ja lehmakasvatajast talunik ja sõbramehest jahimees on kindlustanud mind ökotoidukraamiga – nii et mina ei pea, taeva pärast, olema üks neist tegelastest, kes kriisiajal supermarketis käies teiste tervisest üldse ei hooli. Istun maakodukontoris, töö lendab käes, hingan batsillivaba osooni, kuulan koos ideaalselt e-õppivate algklassilastega Berliini Filharmoonikute kodukontserti ning kui võsukesed koolitöö raames köögis kogu perele Dmitri Demjanovit kadestama panevat lõunasööki vaaritavad, tantraseksin oma kalli kaasaga vabalt peetud karu nahal, sest kas pole praegu mitte parim aeg ka paarisuhet uutesse kõrgustesse viia.

Sellest kõigest teen muidugi videoid, pilte, säutsun, pean blogi – sest on ju aeg olla virtuaalselt koos, kontaktis, jagada. Muidu nagu polekski õige mekk kogu elul, kui ei jaga.

Miks ei peaks teised tahtma minu hästi läbitunnetatud ja positiivsest kriisikogemusest osa saada – ja mul on kogu elu selliseks tuunitud, kõik on läbitunnetatud ja positiivne, et saaks ikka teistele näidata.

Ahjaa, kui teadveloleku harjutustest aega üle jääb, hoian end kursis peente intellektuaalsete arutlustega, kus teemaks «koroonajärgne muutunud maailm», ja ütlen ikka sõna sekka ka: tuletan meelde, kuidas kannatused meid kõiki õilistavad, kuidas tuleb õppida surma mitte kartma ja kuidas nüüd ehk algab aega ...

Kõlab nagu klišee, kui öelda, et praegusel väga stressirohkel ja ebakindlal ajal peaks rohkem olema empaatiavõimet. Aga just seda minu meelest rõhutada tuleb ja rohkem kui varem. Ja tuleb paraku ka meelde tuletada, mida empaatiavõime õigupoolest tähendab.

Tegelikult tähendab hoolivus ja empaatia siiski natuke enamat kui pelk koduspüsimine.

Praegu on nii kangelaslikkus kui empaatia kuidagi kummalisel moel devalveerunud, kuna neid on otsustatud rakendada sotsiaalselt soovitavate omaduste ja komplimentfraasidena rahvatervise ühiskondlikult kasuliku vankri ette. Teate ju küll: sa oled kangelane ja hoolid teistest, kui jääd koju ja hoiad inimestest eemale.

Tegelikult tähendab hoolivus ja empaatia siiski natuke enamat kui pelk koduspüsimine. See on võime ja soov asju teise inimese vaatenurgast näha, tema tundeid ja olukorda mõista, südamega kaasa elada – kui natuke tundeliselt väljenduda.

Pelk kojujäämine, kui trahv ja oht rahva seas liikudes haigeks jääda ähvardamas, pole sedapidi mõeldes just eriline empaatia meistriklass.

Kohe kindlasti pole empaatia aga see, kui viiruspuhangu ajal sõpradega telefonis suheldes, sotsiaalmeedias postitades või leheveerul arvamusliidrina sõna võttes jagada kogu maailmale suuresõnaliselt lugusid sellest, kui imeliselt su elu praegu kulgeb ja kui kasulik on koroonaaeg kogu maailmale – ja võibolla põimida juurde ka tiraade hoolivast ja inimsõbralikust ja üksteist toetavast elust, ühiskonnast, mille poole me ehk nüüd teel oleme (sinusuguste juhtimisel, muidugi mõista).

Mis siis, kui sul päriselt ongi hästi ja kui päriselt ootabki tulevikus parem maailm, seesugune laiamine pole empaatia kohe mitte ühegi nurga alt vaadates. Empaatia ja eputamine pole sünonüümid.

Selline eputaja ja targutaja unustab ära, et tema suhtluspartneril, auditooriumil või lausa enamikul võib olla praegu teisiti, väga teisiti ja väga halvasti. Need, kellel on halvasti, lihtsalt ei räägi sellest, sest mõtlevad, et kedagi nagunii ei huvita, igaühel oma võitlused – või ideaalne elu.

Me ei tea ega saagi teadma enamiku inimeste muredest, aga võtaks lihtsalt alusteadmiseks, et praegu on väga keeruline aeg ja kui meil endal mingil põhjusel on kõik siiani korras, siis oleme tänulikud.

Reaalsus on ju praegu sageli elu, kus igavledes sobiva intellektuaalset väljakutset pakkuva filmi valimise või virtuaalse kunstisaali külastamise asemel tuleb ühtaegu kantseldada mitut last, olla korraga lohutav pereema ja e-õpetaja, pühendunud töötaja oma firmale ja ikkagi ka sarmikas partner kaasale.

Reaalsus on töökohad, kus ametis olek tähendab päriskangelaseks olekut ja selleks saamiseks – avali silmi, Põhja-Itaaliast teadlikuna – valmistumist, sest põgenemine pole variant ning enda füüsilise ja vaimse tervise ohtu seadmine ongi osa igapäevarutiinist, üha enam nii.

Ja reaalsus on ka need üha enamad töökohad, mis lihtsalt kaovad. Riigi tugi küll, aga seniste sõnumite järgi kestab see vaid mõni kuu. Kui kaua kestab viirusekriis, ei tea keegi, kuid leiba on lauale ikka vaja.

Reaalsus on nii paljusid keskealisi kummitav mure, kuidas nende vanemad ja vanavanemad ometi omaette hakkama saavad, kas toit ja rohud ja muu tarvilik olemas ja ega nad ometi ise linna peale jälle poodi kipu.

Hirm omaenese tervise pärast, tõsine hirm ka paljudel neil, kes pealtnäha igapidi reipad. Kas oma imelise eluga vehkija on ikka päris kindel, et tema tuttaval on ideaalselt toimiv immuunsüsteem ja tugevad kopsud või pole käsil keemia­ravi? Või et tema Facebooki sõbra kodune elu pole muutumas selliseks põrguks, mille puhul pelgast lahutuseplaanist enam ammu ei piisa, vaid tuleb politsei välja kutsuda?

Ja kust ma tean, et mu tuttava vaimne tervis pole kiita, et tal tühistati psühhiaatriaeg ja haigekassa rahastatud teraapia, kuid tasuliseks teenuseks pole tal lihtsalt finantse, sest tööl võeti palka vähemaks?

Seega, kas me võiks palun ühes asjas kokku leppida: seni, kuni meie ümber on inimestel elus nii palju ebakindlust ja nii palju erinevat muret, pinget tuleb juurde ja lõppu ei paista, ärme palun eputa enda heaoluga.

Hoiame end vaos, kui meil on hästi. Me ei tea ega saagi teadma enamiku inimeste muredest, aga võtaks lihtsalt alusteadmiseks, et praegu lihtsalt on väga keeruline aeg ja kui meil endal mingil põhjusel on kõik siiani korras, siis oleme tänulikud.

Oleme tänulikud ja pakume abi või kasvõi kuulajat kõrva neile, kellel nii hästi pole ja kes usaldavad meid nii, et loodavad meile hetkeks toetuda. Oleme taktitundelised ja hoiame vaos oma soovi rõhutada praeguse kriisi võimalikke positiivseid külgi.

Selline eputaja ja targutaja unustab ära, et tema suhtluspartneril, auditooriumil või lausa enamikul võib olla praegu teisiti, väga teisiti ja väga halvasti.

Olukorras, kus päriselus ollakse mures enda ja oma lähedaste tervise pärast ning tuhanded ja tuhanded eestimaalased peavad äkitsi arvutama, kas söögi lauale toomiseks raha jätkub ning kas elektri, vee ja telefoni eest ka makstud, on selline meelisklemine lihtsalt taktitu. Tee seda oma väikeses virtuaalseltskonnas, kus tead päris kindlalt, et kõigil on asjad korras – jah, miks ei, aga mitte muidu.

Enamik meist oskab teistega sedasorti hoolimise kunsti küll. Nüüd, kus nii palju suhtleme vahendatud moel, on teise tajumine lihtsalt palju raskem. Ei läinud me ju enne kriisi sõbrale kiitlema oma palgatõusuga, kui tema sai just töölt kinga, ega kukkunud uhkustama oma tervise kompleks­uuringu hiilgavate tulemustega, kui teadsime, et semul on hoopis tõsisemad uuringud seljataga ja tulemused hõiskamisväärilistest kaugel.

Muidugi ei arva ma seda, et rõõmustada ei tohi. Tohib ja peab, eriti just praegu. Õigupoolest on rõõmustamisoskus lausa hädavajalik, sest pingelisele ja negatiivsele lihtsalt peab vaimse tasakaalu säilitamise huvides vastasmärgilist vastu leidma – aga mõtleme ometi, kellega me just praegusel keerulisel ajal oma rõõmu jagame, et see tundetuna ei mõjuks ja haiget ei teeks.

Liiati, kui me oma rõõmu jagame, siis me ju ootame, et teine meile südamest kaasa elaks, koos meiega rõõmustaks.

Mida rohkem on neid, kes oma päris või näilise heaoluga laiavalt edvistavad, ning neid teisi, kes muresid iga hinna eest varjavad, seda kaugemale me üksteisest jääme ja sotsiaalmeedias automaatsete viisakusvormelitena teele pandud meeldimisklikid ja südamekesed siin ei päästa. Oleme eraldi füüsiliselt ja vaimselt, üha rohkem nii. Kätt teise abistamiseks ei siruta, sõbralikku pilku ei heida, huvitundvat tekstirida teele ei pane.

Kuid kriis on alles algamas. Kõik see kokku ei kõla nagu tore tulevikuvaade, ega ju?