Aet Rebane: karantiini ajal tulebki lapsevanemal ära teha mitme inimese töö

Aet Rebane.

FOTO: Kristjan Teedema

Tunnen, kuidas elu on nagu see laste toolimäng. Kuus last ja viis tooli. Keegi jääb alati kohast ilma.

Peaks pesu kuivama viima. Taimed kasvama panema. No kui tööpäev läbi, ehk saan selle ette võtta. Aga kõigepealt peaks vaatama, et laps tänase posu koduseid töid ära teeks. Õigupoolest oli mul helesinine unistus, et karantiin tähendab muu hulgas rahulikumat kulgemist. Ehk saan isegi kogu pesu ära pesta! Õues riisuda, raamatut lugeda, mõnda head sarja vaadata ... Hah!

Mind üllatab iga kord, kui näen, et sotsiaalmeedias räägivad inimesed igavuse peletamisest. Igavus? Ma ei mäleta, millal seda viimati üldse tundsin, ja praeguses olukorras on hea, kui päeva sisse mahub kõik hädapärane. «Karantiin on hea viis endasse vaadata ja lastega suhelda.» Jah. Ma olen mitu korda olnud sunnitud enda sisse vaatama. Teada saanud enamasti seda, mis mulle ei eriti meeldi.

«Hakka õppima, palun!» hüüan kuuekümne seitsmendat korda tööarvuti tagant.

«Varsti!» kostab sealt taas.

Kuulsin poes sellist reklaami, mis kutsus üles vähem ostma. Hästi. Ostke vähem. Aga varuge toitu, et harvem poes käia. Mida ma siis ...?

Esimestel päevadel hoidsin rangemat joont sellega, et laps hakkaks koduseid töid tegema kohe hommikul. See ei olnud väga hea mõte.

«Emme, tule appi!» kostis täpselt siis, kui olin just uuesti suutnud töisesse teksti süveneda. Ehk umbes iga 15 minuti järel.

Kuni nad kordasid koolis juba õpitut, polnudki väga keeruline. Aga kui pidin talle hakkama selgitama, kuidas saab kilogramme ja gramme liita – see on ju ometi nii lihtne, kuidas sa aru ei saa?! –, hakkas kahju lapsest, endast, kõigist teistest samas olukorras olevatest inimestest. Ja õpetajatest. Nemad on ju pidevalt selles olukorras, et üks ei kuule, teine ei kuula, kolmas näpib telefoni ...

Aga vähemasti õpetajad teavad, mida nad teevad. Kool on teine keskkond ja vahest ei hiilita ülesande tegemise ajal salaja Deanabanana videoid Youtube’ist vaatama.

Ka õpetajatele on see olukord samamoodi uus. Ühed lapsevanemad kurdavad koormuse üle, teised, et on liiga palju ülesannete jagamise kanaleid. Kolmandad ehk saavad aru, et laste kehvas õpiedukuses polnudki süüdi õpetajad. Ja kõik ju teevad praegu oma parima.

Mind üllatab iga kord, kui näen, et sotsiaalmeedias räägivad inimesed igavuse peletamisest. Igavus?

Näiteks lapse huvikooli laulutund toimus video teel. Kõige suurem takistus oli, et koer hakkas kaasa ulguma ...

Kuid mina saan seda kõike kodunt kaasa teha. Mida teevad ja tunnevad praegu need meditsiinitöötajad, kelle lapsed on päevad läbi üksi kodus? Tulevad töölt ja alustavad kohe uut tööpäeva?

Tunnen, kuidas elu on nagu see laste toolimäng. Kuus last ja viis tooli. Keegi jääb alati kohast ilma. Kuidas ma praegu ka ei pingutaks, mingi asi jääb sellevõrra tegemata. Sest korraga tuleb teha ju seda, mida muidu tegid sama ajaga mitu inimest. Ja kuidas üldse on õige olla?

Esimest korda kuulsin poes sellist reklaami, mis kutsus üles vähem ostma. Hästi. Ostke vähem. Aga varuge toitu, et harvem poes käia. Mida ma siis...?

Hoolitsege vanainimeste eest, aga ärge neil külas käige. Värske õhk on kasulik, aga ärge kuhugi minge.

Taevas, kui hea, et meil on oma õu! Saab lapse sinna saata, tomatid kasvama ja pesu kuivama panna.

Kui ma selleni kunagi jõuan.

«Emme! Tule appi!»

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles