Kriisis olles ja sellest välja tulles

Stepan Karja

FOTO: Margus Ansu

Mu Vene korra aegne tööraamat näitab, et olen ajalehe Edasi kirjade osakonnas töötanud üle 20 aasta, üks tööülesandeid oli siluda ja täpsustada lugejatelt tulnud kirju, kaebekirja puhul ka sündmuskohal käia ja kontrollida.

Lausete lihvimise, tarbetu heietuse eemaldamise, nimede ja andmete täpsustamise ning mõnigi kord ka sisu paremaks mõistmiseks hädavajalike sõnade ja lausete lisamise tulemusel sai kodaniku arvamus kõlblikuks ära trükkida.

Mõnikord aga juhtus sedagi, kui leidsin huvitava, kuid üksikasjalikult selgitamata jäänud mõttekäigu, et palusin autoril kirjutada selgemalt, põhjalikumalt või tulla toimetusse ja seletada asjast näost näkku.

Harjumus vaadata iga ajalehelugu redigeerija pilguga ei ole mind päris maha jätnud. Kui leian ebasobivana tunduva sõna või ebaloogilisena näiva lõigu, loen kirjatöö teist ja kolmandatki korda ning tahtmatult kipub mõte uitama, mida oleksin mina konaruse tabamisel ette võtnud.

Nii leidsin ennast hindaja positsioonist ettevõtja ja poliitiku Juhani Jaegeri arvamuslugu «Majanduse päästerõngaid ei või huupi pilduda» (TPM, 24.3) lugedes. Kirjatöö ütleb: kriis paneb majanduse raskesse olukorda; riigi toetuse järele tunnevad puudust nii inimesed kui ka ettevõtted. Arusaadav.

Jätaksin ühiskonnateadlaste arutada, kuivõrd võivad kriisi ajal muutuda riigi (ja Euroopa Liidugi) majandussuhted ja kui suures ulatuses võiks neist omakorda tuleneda mõjud ühiskonnale laiemas tähenduses. Küll aga sunnib mõtisklema väide: «Linnavalitsuse ja ettevõtjate ettepanekud seevastu lähevad mööda kõige olulisemast: kuidas tulla toime kriisist välja tuleval turul.»

Mida siin sõna turg tähendab? Kas tahab autor öelda, et kriisi käigus teisenevad kauplemise vormid ja tingimused? Või kannatavad tema arvates fundamentaalsed turusuhted ning raputus muudab tuntavalt kogu riigi (riikide?) majandust? Aga põhilises saame aru – eespool on juba öeldud, et kriis mõjub raskelt. Linnavalitsuse ja ettevõtjate ettepanekud valitsusele käsitlevadki meetmeid kriisiaja ületamiseks võimalikult väikeste kahjudega. Tegutsejate eesmärk peaks olema täiesti arusaadav ja põhjendatud.

Autor aga üllatab: näib, et teda ei huvita kriisiaegne turu seisund ega inimeste ja ettevõtete väljavaated minimeerida võimalikud tagasilöögid, tema arvates peaks riik tagama elujõulisuse neile ettevõtteile, mis kriisist väljudes (tõenäoliselt?) toetuvad uutele, raputuse järel tekkinud majandussuhetele ja tarbimisharjumustele. «Just need on ettevõtjad, kes hakkavad andma tööd inimestele, kes kaotasid töö väheneva nõudlusega sektorites.» Mõni rida edasi ütleb: «Milliseks kujuneb tarbijate nõudlus mitmesuguste kaupade ja teenuste järele, me praegu ei tea.»

Või ei peagi riik ettepoole vaatama, jättes kõik turu hoolde?

Aga ettevõtteile elujõulisuse tagamise toimingute kavandamisel peaks ju teadma. Või ei peagi riik ettepoole vaatama, jättes kõik turu hoolde?

Mõnes ütlemises näib autor lausa halastamatu kapitalistina («Toetada ettevõtlussektorit nõudluse puudumise tõttu on olemuslikult vale.»), teisal aga ühiskonna kui terviku pärast muretseva kodanikuna («Toetada tuleb inimesi, et hoida inimeste turvatunnet ja tuleviku töökäsi.»).

Tõepoolest, teavad nii ettevõtjad kui ka riigitüüri juures seisjad, et tööinimene on kõva kapital ja seda tuleb hoida vormis ka raskel ajal ning et töökäed, mis mingil põhjusel seisavad pikalt jõude, pole vähemalt mõne aja jooksul täisväärtuslikud.

Juhani Jaeger mainib ainult pooles lauses riigipoolsete toetuste võimalusi – riiklikud garantiid ja laenud –, kuid kogu kirjatöö püüab mingil arusaamatul põhjusel väita, et riigi abi ei kasutata otstarbekalt, et vägisi, arvestamata kriisis tekkinud muutusi, püütakse saavutada kriisieelne olukord. Poleks ju paha, kui kiiresti taastub kriisieelne majanduse seis. Kuid autori arvates sellest ei piisa, sest kõrgema taseme saavutamiseks aga ei oska Tartu linnavalitsus ja valitsusele ettepanekud esitanud ettevõtted mõistlikult tegutseda. Põhjendust ma kirjatükist kahjuks ei leidnud.

Toimetajana oleksin ma palunud kirjutada Jaegeril selgemalt kahtlustusi tekitanud asjaoludest ja lõigu ka sellest, kuidas peaks tema arvates riik kohtlema kriisi ajal neid, kes on kaotanud ja kaotavad töö väheneva nõudlusega sektorites.

Tagasi üles