Koroonahirm õpetab vähemalt käsi pesema

Vabaerakonna esimees Heiki Lill Foto: Kristjan Teedema

Mind on aastaid painanud üks mure. Mure, millest peaks, aga pole võimalust ega ka suuremat tahtmist kirjutada või rääkida olnud. Aga nüüd tundub, et see mure on teise, palju suurema murega kuidagipidi lahenema hakanud. Nimelt käimlakultuur paraneb seoses koroonaviirusega.

Eredaim näide selle senisest kasinusest on mul kümmekonna aasta tagune. Saime kolleegidega täitsa juhuslikult WC-ukse taga kokku ning hakkasime elu üle arutama. Olid need siis tööasjad või muidu kuidas-sul-läheb-jutt, ei mäletagi. Küll aga mingil hetkel kostis WCst iseloomulik vee potti voolamise heli ning seejärel astus üks teine kolleeg nägu naerul säält välja. Kohe minu juurde ning terekäsi välja sirutatud. Minu märkuse peale, et loputuskasti heli kuulsin, kuid kätepesuks selle heli ja väljumise vahele küll aega ei jäänud, kolleeg kohmetus ning tegi mingisuguse nalja. Terekäsi jäigi andmata.

Seesugust kätepesuta WCs käimist olen enese kurvastuseks tihtilugu märganud. Nii enesest vanemate kui ka nooremate hulgas. Ehk on tegu lihtlabase kasvatusprobleemiga? Teistest lugupidamatusega? Kindlasti mitte võimaluse puudusega. Seda eriti siis, kui veesüsteem olemas. On ka seepi ning võimalus käed kuivatada.

Olen lugenud uuringuid, milles tõstetakse esile, et kätepesu üldkasutatavates WCdes on seotud sellega, kas ollakse parajasti ruumis üksi või mitte. Üksi olles jäetakse suurema tõenäosusega käed pesemata. Samas kui võõra pilgu all tahetakse ehk enesest parem mulje jätta ning kraanikausi juurde minemise tõenäosus suureneb.

Kuna inimeste hirm uue viiruse vastu on suur, on see aga toonud kaasa positiivse muutuse käitumises. Võimalikku nakatumist püütakse vähendada ning üks võimalus selleks on lihtne kätepesu. Ka ilma võõra silma all olemata.

Olen lugenud ka uuringuid, milles tuuakse välja, et kätepesu üldkasutatavates WCdes on seotud sellega, kas ollakse parajasti ruumis üksi või mitte.

Olen märganud, et inimesi on vallanud kätepesuvaimustus. Seintele on ilmunud nii eesti- kui ka ingliskeelsed kätepesujuhised. Ikka hoolega pesta, seebiga ja kiirustamata. Mõnes kohas on ka käte desinfitseerimise võimalus tekitatud. Ka seda kasutatakse. Tore!

Niisiis saab rõõmu tunda vähemalt hügieenikäitumise muutustest. Loodetavasti jääb juba omandatu lihasmällu ning pärast viiruse leviku lõppu pole kedagi, kes jätaks pärast kempsu käed pesemata.

Ühtki kriisi ei tohi kasutamata jätta.