Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/10/26/13436717t1h14a0.jpg)
/nginx/o/2020/03/25/13025846t1h5f5c.jpg)
Tavaliselt hakatakse mõne järjekordse hirmutava haiguspuhangu ajal meenutama kõige hullemaid epideemiaid ajaloos, näiteks katku. Teeks seekord teistmoodi: alustaks meeldetuletusega, et kui 2018. aastal suri Eestis 1,5–3 protsenti (olenevalt sellest, kas arvestada sündroome, nagu kopsupõletik ja meningiit) inimesi nakkushaigustesse, siis näiteks 1937. aastal oli neid 15 protsenti, kusjuures kopsupõletikku, aga ka siis sagedat laste sooltepõletikku ei ole arvestatud.
Lisaks pole päris kindel, et toona kusagil maakohas surnud vanainimene oma surmatunnistusele diagnoosi sai. Paljud sellel ajal sündinud inimesed on endiselt meiega, käesoleva pandeemia ajal nimetatakse neid riskirühmaks.