Haiguspuhangutest hilisminevikus

Kaitsepookimisele rõugete vastu on kogunenud saalitäis eri vanuses mehi, naisi ja lapsi. Peakatete järgi võib aimata, et nende hulgas on nii rikkaid kui ka vaeseid. Foto on tallel Tallinna linnamuuseumis (TLM Fn 1839), pildistamise aeg ja koht on teadmata. Foto: Hans Soosaar

Tavaliselt hakatakse mõne järjekordse hirmutava haiguspuhangu ajal meenutama kõige hullemaid epideemiaid ajaloos, näiteks katku. Teeks seekord teistmoodi: alustaks meeldetuletusega, et kui 2018. aastal suri Eestis 1,5–3 protsenti (olenevalt sellest, kas arvestada sündroome, nagu kopsupõletik ja meningiit) inimesi nakkushaigustesse, siis näiteks 1937. aastal oli neid 15 protsenti, kusjuures kopsupõletikku, aga ka siis sagedat laste sooltepõletikku ei ole arvestatud.

Lisaks pole päris kindel, et toona kusagil maakohas surnud vanainimene oma surmatunnistusele diagnoosi sai. Paljud sellel ajal sündinud inimesed on endiselt meiega, käesoleva pandeemia ajal nimetatakse neid riskirühmaks.

Niinimetatud epidemioloogiline üleminek, mis lihtsustatult tähendab surmapõhjuste nihkumist nakkushaigustelt ja alatoitluselt mittenakkuslike tõbede valda, algas juba paarisaja aasta eest. Esialgu tajuti kogemuslikult vaesuse ja kehvade elutingimuste hukatuslikku mõju eluea ja tervise näitajatele ning asuti neid parandama. Tulemuseks oli muu hulgas tuberkuloosi taandumine. Seejärel tekkisid mikrobioloogia ning nüüdisaegne farmakoloogia.