Siiri Laidla: introverdi õnnepäevad

Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

«Ma ei taha,» ütles ta. «Ma istun siin ja olen isoleeritud!»

Preili Sokk vaatas talle pahaselt otsa. /---/ «Su voodialune on täis suuri tolmurulle ja ma kavatsen need ära pühkida. Mine nüüd eest.»

Väikevend läks päris ägedaks. «Ei, ma tahan istuda siin ja olla isoleeritud!» karjus ta.

See Astrid Lindgreni geniaalsest Karlssoni-raamatust pärinev tsitaat meenub mulle meie praeguse elukorralduse tõsilooluse taustal ikka ja jälle. Tundmatu viirus, isolatsioon. Algul oli, nagu ikka šoki puhul, eitamisfaas, siis ükskõik kelle või mille süüdistamine ja viimaks leppimine. Tundub, et emake Maa on asunud ennast puhastama ja meile, inimestele, aru pähe panema.

Või on see jumal. Mida keegi usub ...

Praegu jagunevad meie inimesed laias laastus kaheks: ühed ahmivad teavet, üritavad oma ärisid päästa, reisiplaane ümber teha, ostavad kõikvõimalikke varusid, nõudlevad kaitsevahendeid ja teste, pabistavad eakate sugulaste ja kooliskäimisest «vabastatud» laste pärast.

Suured muutused laskusid nende peale liiga äkitsi, ilma peaproovita. Seni oli ju arusaam, et «meid sellised jamad ei ohusta. Kõik see võib juhtuda kuskil arengumaades või kus iganes, aga mitte minu ja mu lähedastega. Mul on piisavalt raha ja tarkust, et seda vältida».

Kuid kui selgub, et kooli kui institutsiooni polegi tarvis? Kõik õppetükid saab ära õpitud arvuti abil? Milleks siis veel koolimaja?

Teised on asunud äraootavale seisukohale. Jah, nende hulgas on pigem varanduse poolest vaesemad. Pole neil raha, et välismaal ringi reisida ja tohutuid varusid kokku osta. Pole neil ka muret ära jäänud ürituste pärast, millele piletid olid juba soodushinnaga soetatud. Ma ei räägi siinkohal eakatest ega põduratest. Nemad peavad toime tulema infoga, et just nende «sihtrühm» on viirusest enim ohustatud. Püsigu kodus. Aga seda teevad nad enamasti nagunii.

See on muidugi vaid üldistus. Paljud eakad on just nüüd aktiveerunud. Näiteks on praegu parim võimalus Tartus teha pea tühjade lõõtsbussidega pikki linnaekskursioone. Istekohti jagub, keegi ei hinga kuklasse.

Nii olen ka ise sõitnud küll Raadi kalmistule, küll Karlovasse, küll botaanikaaeda. Inspireerituna Enriko Talvistu raamatust «Tartu mustrid» uudistanud värske pilguga meie imelisel Kastani tänaval ja mitmes paigas mujal asuvate hõrkude puitmajade arhitektuuri. Pole trügimist, vaatemäng on imeline ja täiesti tasuta.

Ma pole kunagi talunud rahvamasse. Teatris ostan pileti kohale number üks, kinos püüan istuda nii, et mu kõrvale jääks paar vaba tooli, igasugu koolitused, tänuüritused jne tekitavad kohmetust, kuna ei oska/suuda kerget, mitte midagi sisaldavat vestlust arendada.

Ei meeldi mulle kaubanduskoplites ringi kappamine, see on väsitav ja ajaröövellik tegevus. Kõige vabamalt tunnen end metsarajal või mõne veekogu kaldal. Praegusel karantiiniajal on hakatud peretsi või ükshaaval rabaradasid ja metsamatku avastama. See on tore ja tunnen nende inimestega solidaarsust.

Kui tagasi tulla Väikevenna isoleerimisjutu juurde: siin on mitu märksõna – olude sunnil kodus püsiv laps (algul oli sarlakite kahtlus, mis osutus kuklipalavikuks), eakas koduabiline Hildur Sokk (kes peaks koroonaviiruse puhul oma kodus püsima ja seega töö kaotama), Väikevenna vanemad, kes viibivad lõbusõidulaevaga kruiisil (mis võiks muutuda kummituslaevaks, kui viirus oleks valla pääsenud).

Paljud eakad on just nüüd aktiveerunud. Näiteks on praegu parim võimalus Tartus teha pea tühjade lõõtsbussidega pikki linnaekskursioone. Istekohti jagub, keegi ei hinga kuklasse.

Aga mida tegi Väikevend? Ta luges raamatuid. Ta mõtles välja oma Karlssoni. Ta on nagu meie koolilapsed, kes tegelikult vist tunnevad kergendust, et ei pea iga päev kell kaheksa rivis olema nagu väiksed sõdurid.

Tuleb välja, et saab ka teisiti. Kuid kui selgub, et kooli kui institutsiooni polegi tarvis? Kõik õppetükid saab ära õpitud arvuti abil? Milleks siis veel koolimaja? Eks ikka sotsialiseerumiseks. Ka seda on vaja õppida. Ja see tasuta koolitoit, mida mõned õppurid üleolevalt põlgavad, kuid teiste jaoks on ehk päeva ainus korralik toidukord.

Nüüd, koroonaviiruse taustal hakkavad selguma mõnedki asjaolud, mida oleme pidanud ebaoluliseks.

Üks introverdi meelistegevusi on lugemine. Raamatuid ilmub palju. Liiga palju, et kõiki neid osta ja läbi lugeda. Vahest tasub hoopis vanu lemmikuid taas avastada? Näiteks mina sain elamuse John Stein­becki «Me tusameele talve» lugemisest. Praegu on ju karantiin ja kodus võiks lisaks Majasoku moodi koristamisele (miks mitte ka sanitaarremont ette võtta?) ka mõne raamatu läbi lugeda.