Peeter Olesk: heast keelest ja füsioteraapiast

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Räägime küll pateetiliselt meie ilusa emakeele kaitsmise vajadusest, kuid praktika näitab, et meid kurnab sõnavaesus ja oskamatus leida sobivaid tähendusi.

Minusuguse eesti keel kujunes ennekõike põhikoolis ning nende põhimõtete järgi, mis pärinesid dotsent Johannes Valgmalt (1908–1975). Johannes Valgma oli koolimees, mitte lingvist ega filoloog. Koos Nikolai Remmeliga kirjutas ta 1960. aastail väga mõõduandva eesti keele grammatika, aga meie õigekeelsust ei mõjutanud mitte niivõrd selle raamatu taevas ise teab mitmes uustrükk, vaid need emakeele ja kirjanduse õpetajad, kes olid tollases Tallinna pedagoogilises instituudis tema õpilased.

Meie klassis nüüdses Rahumäe põhikoolis õpetas eesti keelt ja kirjandust samuti Johannes Valgma õpilane Helju Laansoo (1928–2012), kes oma õpetaja järel tegi mitmed nõuded heale eesti keelele selgeks ilma igasuguse õpikuta. Kõiki eesti keele funktsioone ta ei käsitlenud. Näiteks ei pööranud ta meie tähelepanu eesti keelele raadios, seejuures veel eraldi uudistes ja kuuldemängudes ega teatrisaalis või kõnedes. Tema õpetas kirjandi eesti keelt, niisiis näiteks seda, et uus lause ei tohiks alata sidesõnaga ning sõnakordust tuleb vältida.

Tema järgi oli vale kirjutada «millegiga», sest õige on «millegagi». Ja nii edasi. Õpetus oli karm, nelja saada oli palju kergem kui viit. Kui Helju Laansoo harva naerataski, siis sarkastiliselt, mis sellest, et mitte kunagi ka ilkuvalt.

Õnnetuseks ei andnud keskkooliaastad GAGis nii tugevale aluspõhjale midagi juurde.

Kui ma olin tunnis kohal, tuli mul ikka ja jälle osutada, kuidas õpetaja ei teadnud emakeele seltsi keeletoimkonna otsustest ega seltsi aastaraamatust ega ajakirjast Keel ja Kirjandus kohe mitte kõige vähematki ning õpetab meid eksi. Muidugi läks positsiooniliseks sõjaks, mille katkestas alles kellahelin vahetunniks.

Kui me aga tihtipeale matemaatikaõpetajast klassijuhatajaga koos pausi panime, siis algas eesti keele või kirjanduse tund õpetaja pika monoloogiga seeüle, kuidas Peeter Olesk ainult arvab, et ta eesti keelt tunneb ning ajab tegelikult kogu aeg üksnes jama. Uue osani ei jõutudki, sest kuni järgmise vahetunni alguseni kulus ülejäänud aeg tunnist õpetajapoolse käsitluse tagasiparandamisele.

See kõik isiklikult läbi elatud, olen ma enam kui kord tahtnud küsida igaühelt, kes võtab suu täis rääkida eesti keele ülimast tähtsusest muuseas ka meie olemasolu ühe alusena: missugusest keelest te õieti räägite ja kui hea ning ilus on teie oma keel?

Niisiis astusin ma Tartu ülikooli eesti keelt ja kirjandust edasi õppima peamiselt põhikooliaegsete teadmistega, millele lisandus kõrvalt niipalju, kui olin lugenud juurde. Seejuures pärinesin ma keskkonnast, kus eesti ühiskeelde kuulusid veel sugemed Lõuna-Tartumaa, saksa, inglise ja prantsuse keelest ning tsaariaegsest ja vene nõukogude keelest.

See kõik isiklikult läbi elatud, olen ma enam kui kord tahtnud küsida igaühelt, kes võtab suu täis rääkida eesti keele ülimast tähtsusest muuseas ka meie olemasolu ühe alusena: missugusest keelest te õieti räägite ning kui hea ja ilus on teie oma keel? Teie keel on ju täis inglispärasusi ja arvutikeelendeid ning te kasutate arusaamatult palju käelisi jutumärke ehk hanejalgu!

Ortograafia on õigekiri, ortoeepia õigehääldus. Millise metakeelse oskussõna alla kuulub käeline hanejalg? Kas füsiograafia alla või? Või on ta hoopiski füsiometafoor ehk lahtikirjutatuna kehalisusega seotud ülekanne? Kui nii, siis ei ole ta sugugi ainuke, sest füsiometafoor on sel juhul ka näidatud trääs ja kraabatud jalg või vangutatud pea.

Kord näitas president Lennart Meri mulle üht füsiometafoori. Meil oli kõne all idee kutsuda Eestisse tööle tuhatkond hiinlast. Mina olin sellele vastu, sest ma ei tahtnud uusi Hiina linnaosi ehk Chinatowne. Tema sirutas siis välja käelaba, nagu mahuksid sinna kõik kutsutud ja ka Eesti Vabariigis sündinud hiinlased, puhus «neile» peale ning andis ühemõtteliselt mõista, et nii teeb tuul ka reaalsete hiinlastega. Näitlik see oli, ent ta näitas sedagi, kuidas meid kurnab sõnavaesus ja oskamatus leida sobivaid tähendusi (ei käi Lennart Meri kohta!). Sõna füsioterapeut on siinkohal just paras näide.

Teraapia on teadus ja arstlik tegevus sisehaiguste vallas, meditsiin ilma noata. Paljud arstid, Eestis näiteks kadunud professor Kaljo Villako (1919–2001), ongi just seepärast pidanud teraapiat tõeliseks arstialaks, kuna kirurgia on neile kõigest märg töö. Kui läheneda probleemile etümoloogiliselt, võiks seega järeldada, et füsioteraapia on teadus jne, mida tuleb rakendada keha normipäraseks talitluseks kas vigu üldse välja ravides või neid vähemasti korrigeerides.

Olgu kohe tunnistatud, et näiteks siinkirjutajale andis kord hädavajalikku füsioterapeutilist nõu hoopiski kõhukoopakirurg professor Ants Peetsalu, kes oli päris noorena mänginud jäähokit ja õppinud ülikoolis topograafilist anatoomiat.

Nagu ma aga aru saan, asub probleemi raskuskese hoopis mujal, nimelt seal, kus muutub eksistentsiaalseks füsioterapeudi koht meedikute sotsiaalses hierarhias. Sa võid ju seda sõna käänata õigesti, aga kui sa ei kinnista tema otstarvet põhjendatult, siis on tema semantiline koormus vale. On olemas ülemarst, vanemarst, eriarst, vikareeriv arst, perearst, «lihtsalt» arst, arst-resident. Niisamuti ka ülemõde – ilma kelleta jooksevad kõik laiali, seepärast peab ta olema pisut ka Richelieu seelikus –, vanemõde, spetsialiseeritud õde (näiteks dieetõde), pereõde, universaalõde, õepraktikant.

Kuhu sättida selles reas füsioterapeut, kes minu arvates peab tundma nii anatoomiat kui ka normaalset ja patoloogilist füsioloogiat ja taastusravi aparatuuri?

Kavatsemata siin kellelegi näpuga näidata või kirjutada ette asju, mida tuleb lahendada mistahes kliiniku sees, tunnistan siiski, et minu meelest on meil dieetõdede koormus liiga suur ja füsioterapeutide sotsiaalne positsioon liiga ebamäärane. Dieetõde ei jõua tegelda iga statsionaarse ega polikliinilise patsiendiga eraldi. Ei jõuaks ka siis, kui kliinikutes pakutaks süüa Rootsi laua vormis.

Siit niisugune keeleküsimus, milleni igasugused pateetilised hüüded ei küüni. Miks me pidevalt kasutame sõnu, mille semantiline koormus on vale?

Et minusuguse jaoks peab füsioterapeudil olema inimese seisundi hindamiseks arstlik pädevus, see on puhtisiklik seisukoht, mis pole kellelegi juriidiliselt siduv. Ainult et minu käest on seda seisukohta küsitud nii Tartu ülikooli kliinikumi sees kui ka väljaspool seda ja mul on täiesti võimatu olnud vastata, et mis see minu asi on.

Siit niisugune keeleküsimus, milleni igasugused pateetilised hüüded ei küüni. Miks me pidevalt kasutame sõnu, mille semantiline koormus on vale? Igas olukorras ei ole lahenduseks see, kui me füsioterapeudi kui arsti nimetame füsioõeks, sest taastusravis on arst-füsioterapeut täiesti põhjendatud töökoht ja kutse.

Analoogiline olukord süveneb nüüd ka farmaatsias. Me ei saa iga apteekrit nimetada proviisoriks, kelle suhtes on kehtestatud teatav hariduslik tsensus. Kui iga füsioterapeut ei sobi arstiks, olgu siis pealegi võrdne spetsialiseeritud õega, ent kui sobib, siis on määrav just tema pädevus, mitte profiil.

Eespool olen ma kasutanud väljendit vikareeriv arst. Argielus on meil tegemist asendava arstiga olukorras, kus «päris» arst on kinni millegi muuga, näiteks komandeeringuga mingile erialasele konverentsile. Vikaar silmitseb su haiguslugu, küsitleb sind, teeb oma korraldused ja – mida rohkemat ta jaksakski ära teha? Ainult sind kinni pidada seniks, kuni on tehtud viimane laboratoorne uuring ning parajasti mittehõivatud arstidest kokkukutsutav konsiilium leiab, et selleks korraks midagi enamat ette võtta kliinik ei saa. Ravi juurde see tahes või tahtmata kuulub, kuigi iseenesest ei ravi see sind kuidagimoodi.

Järelikult on ka suurel osal arstidest semantiline koormus nende tööpäevast ekslik. See, nimetagem seda lingvistiliseks liimist lahtiolekuks, on minu äratundmise järgi palju suurem viga kui see, kas kirjutada sõnast konsiilium osastav kääne kujul konsiiliumit või konsiiliumi.

Mis keel see niisugune on, mille kohta ei saa enam öelda nõnda, nagu kirjutas kord Mart Raud, kogu oma kriminaalse mineviku juures väga sõnataidurlik luuletaja, Debora Vaarandile: «Imehead sõnad Sa saatsid./Silmadel hakkas soe»? See ei ole keel. See on keeletus.