Mida rohkem otsime positiivset, seda kergemini kriisist välja tuleme

Rannar Raba Foto: Sille Annuk

Mida rohkem me praegu koroonakriisist positiivset otsime, seda kiiremini me sellest välja tuleme. Pealegi saame tugevamaks ja targemaks.

Ühtegi kriisi ei tohi raisku lasta. Just nimelt. Positiivset tuleb praegu otsida. Esiteks selleks, et kitsastes oludes paremini toime tulla. Teiseks selleks, et osata tulevikukriisidele – needki ei jää tulemata – tugevamana vastu astuda.

Palju head on juba praegu näha. Näiteks sellest, kuidas Tartu Postimehe toimetus on end täies koosseisus kodukontoritööle häälestanud. Eks olid meie ajakirjanikud, toimetajad ja piltnikud kaugtöö võimalustest varemgi kuulnud ja igaüks iseseisvalt neid vähemal või rohkemal määral proovinud, aga kollektiivina oleme alles nüüd saanud kasuliku kogemuse võrra rikkamaks.

Lehetegu videokoosolekutel ja eri veebikeskkondades on ilmekalt välja toonud meie inimeste ametialase pühendumuse ja nutikuse. Ehkki me pole juba palju päevi silmast silma kohtunud, teevad kolleegid omavahel tavapärasest rohkem nalja, sõbralik tögamine käib alatasa. Abivalmidustki on rohkem.

Tõsi, meile teeb muret, et äride ajutine sulgemine ja kultuuriürituste ärajäämine kahandab tugevasti reklaamimüüki, millele meie valdkond suuresti tugineb. Aga kõige ees seisab endiselt veendumus, et ajakirjanduse roll kontrollitud info levitajana on tähtis, liiati kriisiolukorras.

Suure karantiiniaja alguses ei saa muidugi keegi anda garantiid, et majanduses ei lähe kõik kõige halvema stsenaariumi järgi. Aga keegi meist ei tohiks sellele vägisi kaasa aidata. Mistahes ettevõtlusvaldkonnas on targem lähtuda ideest, et haiguspuhang pole majandustsükli loomulik osa ja selle lõppedes tahavad kõik kiiremas korras normaalse elu juurde naasta, tahavad tarbida ja nautida.

Lõppude lõpuks pole vähetähtis seegi, et me kõik õpime praegu ennast paremini tundma, paneme proovile oma stressitaluvuse, oskuse lähedastega teistsugustes oludes hakkama saada.

Elu ei saa jääda elamata ja siin peitub võimalus kiirelt taastuda. Aga üksnes juhul, kui suudetakse suur ettevõtete pankrotistumise laine ära hoida. Selles on jällegi tähtis roll poliitikutel. Nii nagu Eesti ajakirjandusettevõtteid aitaks Eesti Posti ehk Omniva kojukandetasude (mis jaanuaris kerkisid tervelt 12 protsenti!) kärpimine, saaks riik ka teistes sektorites lühiajalist, ent tõhusat tuge pakkuda. Küsimus on selles, kas osatakse ettevõtjaid kuulata ning meetmeid täpselt sihtida.

Teisisõnu pakub kriis valitsusele materjali oma usalduskrediidi kasvatamiseks.

Sellega haakub ka võimalus ära näha, millises seisus on tegelikult Euroopa Liidu riikide koostöövõime. Mõne päeva eest Poola-Saksa piiril vaat et nugade peale läinud olukord ongi juba üksjagu kasulikku mõtteainet toonud.

Kasukohad terendavad mujalgi. Mõelgem, millise tänuväärse eksami on koroona meie e-riigile korraldanud! Oleme saanud veenduda, et suures plaanis ongi Eesti digivõime hea ning vigade ilmnemine saab ses vallas arengut vaid kiirendada.

Väikesi võidupunkte saame noppida ka sellest, et inimesed on neil päevil hakanud varasemast enam lähedastele ja töökaaslastele siirast tähelepanu pöörama. Olgugi et otsekontakti on vähem, küsitakse telefonitsi või Skype’i vestlustes sagedamini «Kuidas sul läheb?» või «Kuidas tervis on?». Heade suhete hoidmiseks on sellised pisikesed žestid tähtsad.

Isegi see, et paari päeva eest käis üle maa liikumispiiranguid ja alkoholimüügi keeldu puudutavate valeuudiste laine, on hea. Nüüd on rohkem neid, kes saavad aru kontrollitud teavet edastava ajakirjanduse tarvilikkusest.

Lõppude lõpuks pole vähetähtis seegi, et me kõik õpime praegu ennast paremini tundma, paneme proovile oma stressitaluvuse, oskuse lähedastega teistsugustes oludes hakkama saada.

Ja mis kõige tänuväärsem, kui see kõik ükskord läbi saab, oskame kõrgemalt hinnata seda head, mida elul 21. sajandi algul pakkuda on: liikumisvabadust, kõrgel tasemel meditsiini, mitmekesist kultuuri, haridust ja haritust soosivat infoühiskonda …