Piret Bristol: tal on plaan

Karukoopa varuväljapääs. Foto: Artur Kuus

Sarja siin- ja sealpool Emajõge 4. osa.

Sajandivahetusel oli Tartu väiksem, haldusreformist veel und ei nähtud ja mina elasin maal – praegu olen siinsamas Haagel elades täieõiguslik Tartu linna kodanik – ning olin vabakutseline.

Kuuldused maailmas toimuvast jõudsid minuni väga hajusalt, sest internetti kodus ei olnud ja ajalehti ka ei käinud. Teinekord oli mul kombeks maalt linna jala minna. Tasuta maakonnaliin oleks tookord ära kulunud, aga kaheksa kilomeetri läbimine võttis siis ja võtab ka nüüd ainult poolteist tundi.

Teekonnal tuli igasuguseid häid mõtteid. Kujutasin näiteks ette, et tee kõrval põllul vedeleb kohver miljoni Eesti krooniga. Mis ma teen, kui selle leian? Muidugi ei leidnud ma nööpnõelagi, kuid aja jooksul tekkis mul nii-öelda lotovõitja plaan, kuigi loteriipiletiga ma ei katsetanud. Kui miljoni leian, sõidan nädalaks ajaks mulle kättesaadavasse kõige kaugemasse paika ja enne hotellitoast ei välju, kui olen välja mõelnud plaani. Ei suhtle enne kellegagi ega lase ennast mõjutada muul kui sisekaemusel.

Nagu teame, on mõni miljonivõitja kõigest aasta hiljem võlgades või puupaljas. Plaani olemasolu oleks teda säästnud. Plaaniga oleks tal rahu südames ja kaks miljonit.

Miks me siis kiirustame elama, omamata ülevaadet oma varadest?

Kunagi oli meie elu selline, et raiskasime arutult enne palgapäeva järelejäänud rublasid või kroone, või vastupidi, panime need tallele – aga kes ütleks nüüd, kuhu need rahapaberid on jäänud, mis üheksa või 30 aastat tagasi sai hoiule pandud ja mil pole enam väärtust?

Aeg kaotas tähtsuse paar aastat tagasi, kui ajataju muutus niivõrd, et ühe eluaasta asemel tundus mitu olevat. Sündmused hakkasid vahelduma kaleidoskoopilise kiirusega, infot sai aina rohkem. Üha võimekamaks näis muutuvat inimene seda hallates ja vastu võttes, ning üks aasta kui inimelu ühik hakkas sisaldama rohkem sündmusi kui ükskõik millal varem. Aja mõiste muutus – individuaalse aja mõiste. Ühes aastas on nagu mitu koos. Kas ma tegin seda – ükskõik mida – kolm aastat tagasi? Ei, ikka eelmisel kevadel.

Nüüd oleks küll plaani vaja.

Väärtuslikum oskusest hakkama saada rahaga on oskus hakkama saada oma ajaga. Hästi, sul on plaan läbi lugeda need riiulis olevad raamatud pensionipõlves. RMK matkarada ilmselt 80-aastaselt läbi ei kõnni. Seda tuleks teha varem.

Märkmik ja päevik talletavad meie eest asju, mida mälus hoidmiseks on liiga palju. Ajajuhtimise kursused on popid. Seal õpetavad tänapäeva coach’id ehk koolitajad inimesi eraldama olulist tähtsusetust, oma aega ja ülesandeid lahterdama ja kastikestesse tõstma.

Kipume unustama. Usaldame järelikult ju oma tehnoloogilisi abilisi. Oleme teadlikud oma lähikonnas toimuvatest üritustest ja paneme end igaks juhuks osalema kümnele, aga jõuame vaevalt ühele. Need üheksa, mis meid ei kõneta, jäävad punase tulena teadvuses plinkima, risustades meie teaberuumi iga päev uute infokillukesega. Jättes teatava rahulolematuse tunde: äkki siiski olnuks vaja minna näituseavamisele, kirjandusõhtule, enesearenguseminarile? Sest just see oleks muutnud mu elu ...

Elu on tasakaalu hoidmine äärmuslike enesetunnetuste vahel.

Ka 2020. aastal peetakse plaani, kuidas minna vastu oma elu parimale aastale.

Ka 2020. aastal mõeldakse maailmalõpust ja apokalüpsisest.

Kas seda teevad tõesti erinevad inimesed või mahub see kõik ühte isikusse ära ja kui hästi ta seda tehes endaga läbi saab?

Miljonist põllul ma ammu ei mõtle. Mõtlen hoopis mööda Emajõe kallast jalutades, et mis oleks, kui tuuleiil hoolimata piirdest viskaks mind külma varakevadisse jõkke. Kunagi ei saa olla kindel, kus sa oled kosmilises mõttes vea teinud. Kui kosmosel on tarvis sind ära koristada, siis on see tal käkitegu. Ei maksa liiga enesekindel olla. Mu isik ei saa olla nii tähtis, hea ja püha, et tuuleiil ei saa seda sillalt alla pühkida. Ükskõik, mida olen enda meelest head teinud.

Paljugi juhtub – elu on igatepidi müsteerium. Kõike seletada ei saa. Pigem leppida teadmisega, et kindlust pole milleski. Peale hoolitsemise oma hinge eest. Teisisõnu, järgin oma sisemisi juhendeid, aga elan ka koos teistega. Olenemata sellest, kas usun maailma lõppu või parimat aastat, mõlemal juhul alustan sellest, et võtan aja maha. Eraldun ja mõtlen elu üle järele. Mis on see, mis avaldab mõju, mis ei lase eralduda, kelle hääli me kuulame selle asemele, et elada omaenese elu?

Nüüd on muidugi selge, et mõnda aega pole kuhugi vaja minna.

Võib täitsa rahulikult kodus olla ning peas oma seaded ja plaanid taaslähtestada.

Kirjutasin selle loo enne 11. märtsi. See tundus avaldamiseks mitmes mõttes liig. Tegelikult oli veel 11. märtsil minu kalendris näiteks ühele märtsilõpu nädalavahetuse päevale märgitud kolm üritust: kahel pidin esinema, üks oli aga kohtumine huvitavate inimestega. Mul polnud ettekujutustki, kuidas ma sellega toime tulen. Aga nüüd te muidugi teate, kuidas.