iDeal kampaania

Jaak Uibu: koroonaviiruse epideemiaks Eestis valmisolek puudus

Jaak Uibu

FOTO: Mailiis Ollino

Piirangutega viiruseleviku tõkestamiseks jäädi hiljaks, aga peaksime küsima, miks nii läks.

Hea sõbra Laur Karu ettepanekul sai minust 1989. aastal Eesti peasanitaararst ja tervishoiuministri asetäitja. Minu otsuseid Eestis muuta ei tohtinud, selleks oli õigus vaid NSVLi peasanitaararstil. Teenistuses oli 300 töötajat, kellest ehk pooled olid venekeelsed.

Mind hämmastas heasoovlikkus muukeelsete ja eestlaste vahel minule alluvas teenistuses.

Sanitaararste Eestis ei koolitatud nagu tänapäevalgi. Need tulid Leningradist ja Moskvast, olid üsna hea ettevalmistusega. Venemaad ähvardasid ju pidevalt epideemiad ja välja oli kujunenud asjatundlikkus nendega võitlemises. Ka Lenin muretses: «Kas nõukogude võim võidab täi või täi nõukogude võimu.»

Üldiselt sanitaarteenistus hoidis omavahel kokku, aga raviarstid vaatasid oma kolleegidele mõnevõrra üleolevalt, neurokirurg Andres Ellamaa sõnul: käivad ringi, krunn kuklas, ja muudkui kontrollivad.

Kas koroonaviiruse epideemilises levikus on ka midagi positiivset? On küll, see annab kainestava hoobi globalismile ja naudingutele suunatud eluviisile ning toob otsustajate teadvusse asjaolu, et Eesti vajab ka tänapäevase koolitusega arste-epidemiolooge.

Nüüdseks on sanitaar-epidemioloogiateenistus likvideeritud. Ometi riik vajab seda nagu tuletõrjet. Kunagine teenekas epidemioloog Jaan Märtin meenutas aastal 2008: «Peale Eesti iseseisvumist ei ole midagi muud meelde jäänud, kui toimus üks reform teise reformi järele. Tööle hakati võtma inimesi, kes olid valitseva partei liikmed või selle partei soosikud, ning sõltumata sellest, kas tal erialaseid teadmisi oli või mitte.»

Tõuke kirjutada artikkel praeguse olukorra kohta Eestis sain ajakirja Eesti Arst 2019. aasta jaanuarinumbri avaldatud Kuulo Kutsari kirjutisest, milles käsitleti valmisolekut epideemiateks. Teise tõuke sain Saaremaa patrioodilt Anti Liivilt, kes kunagi aitas seadustesse viia minu poolt pakutud termini «rahvatervis».

Olukorra tõsidust maailmas näitab Mihhail Gorbatšovi üleskutse valitsustele hoiduda sõjategevusest ja aidata nii kaasa praeguse koroonaviiruse pandeemia tõkestamisele. Kes teda kuulab!

Miks ma arvan, et epideemiaks Eestis valmisolek puudus? Selleks on seitse põhjust:

1. Likvideeriti profülaktilise meditsiin instituut 1997, kaheksakümnendatel kandis see nimetust Tallinna epidemioloogia, mikrobioloogia ja hügieeni instituut. Seal tehti tõsist rakendusliku iseloomuga teadustööd epidemioloogia, viroloogia, mikrobioloogia ja hügieeni valdkonnas. Likvideerimine toimus Eesti tippteadlaste soovitusel, kelle hinnangul oli asutuse teadustase rahvusvahelises plaanis nõrk, aga vajaduspõhisust ei arvestatud, otsustas tippteadlaste rahaarmastus.

2. Epidemiolooge Tartu ülikool ei koolita ja ega rahvatervise magistrantuur kellestki epidemioloogi tee või teeb seda formaalselt – niisiis puuduvad asjatundjad; epidemiolooge ei ole isegi enam nomenklatuuris. Geneetika ja semiootika vohamine ei kompenseeri sanitaarala puudumist.

3. Piirangutega jäädi hiljaks, vt terviseameti hiljutisi väärrahustavaid hinnanguid; selle kommunikatsioon on olnud selgelt puudulik ja ühekülgne. Selle ameti tegevuse hindamiseks tuleks algatada ametkondlik juurdlus.

4. Eesti ei ole püüdnudki koolitada epidemiolooge Euroopa Liidu programmide alusel.

5. Läinud reedel, 13. märtsil oli valitsuse pressikonverents eriolukorrast. Nägime, kuidas tund aega rääkisid ministrid teemal, milles asjatundlikkuse kujunemiseks õpitakse aastaid. Miks nad võtsid sõna seal, kus peaksid olema spetsialistid? Viimaseid ei ole, niisiis peavadki ministrid hädaolukorras esinema. Sotsiaalministri ametikoht ei tee Tanel Kiigest veel epidemioloogi. Paari aastaga on sõbralikust inimesest saanud bürokraat, kes ei võta enam nõuandeid kuulda. Nii oli rahvatervise arengukavaga, kust tähtsamast tähtsaim näitaja – sündimus – oli välja jäetud. Selle lisamist pidin pool aastat sotsiaalministeeriumilt taotlema, aga tulemus on ikka veel ebaselge.

6. Nõukogude ajal liikus anekdoot: mis on need tegurid, mis panevad inimese tegutsema? Vastus oli: surmahirm, sugutung ja sotsialistlik võistlus. Analoogia sunnib küsima: mis sundis praegust valitsust end mobiliseerima viiruse vastu, kui minu paljude aastate palumiste peale ei moodustatud sadade tuhandete sündimata laste puhul ei ministrite komisjone ega asjatundjate komisjone? Sagedane vastus oli: meil on arengukava! Praegune aktiivsus küll, aga küllap oli tõukeks hirm teistest riikidest abinõudega maha jääda. Aga takistasid erakorraliste abinõude rakendamist firmade ja ühenduste majanduslikud huvid.

7. Ülo Vooglaid küsis õigustatult: kuidas kehtestada Eestis personaalse vastutuse printsiip? Arvan, et see tuleks monteerida kõigepealt ministeeriumide põhimäärustesse. Ennistada tuleks karistusseadustikus ametialane lohakus, mis sealt tosin aasta tagasi vaikselt kõrvaldati. Küllap siis tagatakse ka ametialane kompetentsus ja näiteks terviseametit valitakse juhtima erialalt teadlik inimene.

Nägime, kuidas tund aega rääkisid ministrid teemal, milles asjatundlikkuse kujunemiseks õpitakse aastaid. Miks nad võtsid sõna seal, kus peaksid olema spetsialistid?

Kas koroonaviiruse epideemilises levikus on ka midagi positiivset? On küll, see annab kainestava hoobi globalismile ja naudingutele suunatud eluviisile ning toob otsustajate teadvusse asjaolu, et Eesti vajab ka tänapäevase koolitusega arste-epidemiolooge.

Minu artiklis pettuvad need, kes otsivad sellest nõuandeid igapäeva jaoks. Pettuvad seepärast, et Eestis pole epidemioloogia, diagnostika ja ravi alal juhtivat keskust – kõik on ühe targad, ei ole spetsialistide hierarhiat, ei ole otsesidemeid teiste maade haiguskollete kustutajatega. Kõik käib aegluubis WHO bürokraatia kaudu.

Tagasi üles