:format(webp)/nginx/o/2020/03/18/13014876t1h5855.jpg)
Hiljuti avaldatud trammiliinide tasuvusanalüüsi tulemustest tuli selgelt välja, et tramm oleks Tartus sotsiaal-majanduslikult tasuv. See ei tähenda muidugi, et trammiliini kindlasti ehitama peaks, sest võibolla leidub mõni veel tasuvam asi, mille peaks enne ära tegema. Küll aga pole põhjust muretseda, et kui trammiliin siiski ehitatakse, oleks see kuidagi mõttetu või kasutu.
Kummalisel kombel on vastuseks analüüsile linnavalitsusest kostnud hoopis mõttearendusi mingit tüüpi eritasandilise ühistranspordiviisi – tõenäoliselt rippraudtee või õhutramm – arendamise teemal. Eks kõik võimalused tuleb muidugi läbi kaaluda, aga tegelikult on juba praegu üsna selge, et trammil on teiste variantide ees mitmeid eeliseid.
Ehk kõige olulisem, tramm suudab transportida suuremaid rahvahulki kui gondlid või õhutrammid. See annab trammile tiheda kasutatavusega liinil Annelinn-kesklinn-Lõunakeskus selge eelise kohe ja ka tulevikus, kui trammisõitjate hulk peaks kasvama.
Ka linnakeskkonnale on trammil märksa paremad mõjud. Tramm aitab tekitada moodsat jalakäijasõbralikku linnapilti, samal ajal kui rippraudtee või õhutrammi tarvis on vaja ehitada pikk rodu betoontugesid, mis muudavad linnakeskkonda vaid ebameeldivamaks.
Rahaliselt võib rippraudtee või õhutrammi ehitamine olla tõepoolest odavam, kuid selle korrashoid ja hooldus on märksa kallim kui trammitaristu puhul. Eriti kui soovitakse rajada töökindlam kahe kaabliga õhutramm. See tähendab, et pikas perspektiivis võib tramm isegi odavamaks osutuda. Seda eriti olukorras, kus taristu ehitamiseks saadakse ilmselt plaanitud 70–80 protsendi ulatuses välisrahastust, ülalpidamiskulud jäävad aga linna enda kanda.
Trammiliin võtab ruumi ära autoliikluselt, samal ajal kui rippraudtee või õhutramm võtaks pigem ruumi ära jalakäijatelt.
Eelnevad asjaolud on tõenäoliselt ka linnavalitsusele teada. Need on aga jäetud tagaplaanile, sest määravaks saab ilmselt hoopis kummagi projekti mõju liiklusele. Nagu abilinnapea Reno Laidre hiljuti ütles, võtaks trammiliin ruumi ära autoliikluselt, rippraudtee ega õhutramm seda aga ei teeks. Pigem võtaks viimased ruumi ära jalakäijatelt, sest kuhu mujale kui kõnniteedele nende tugipostid ikka ehitataks.
Linna arengudokumentides on võetud selge siht autostumise vähendamise suunas, mis eeldab ka ruumilist ümberkorraldust liikluses. Sellest lähtuvalt peaks valik eritasandilise ühistranspordi ja trammi vahel olema lihtne: tuleb ehitada tramm. Kahjuks aga nähakse autoliikluse ruumi vähendamist trammi puhul endiselt kui miinust, mitte plussi. Tundub, et linnavalitsusel puudub tahe enda seatud strateegiliste eesmärkide poole püüelda, sest nagu iga muutus, võib see kaasa tuua osa elanikkonna pahameele. Loodame, et linnavalitsus leiab siiski julguse teha valik lähtuvalt üldisest avalikust huvist ning mitte väga paljude aastate pärast saame Tartus näha esimest trammi.