Jaan Kivistik: kuidas kaitsta eesti keelt võõrkeelte eest?

Jaan Kivistik Foto: Sille Annuk

See küsimus, kuidas küll meie emakeelt võõraste sõnade ja väljendite eest hoida, on tekkinud siinkirjutajal ammu. Võimalus ajalehti lugeda neid tellimatagi andis tõuke rohkem jälgida võõrkeelseid sõnu eestikeelsetes artiklites. Neid leidus nii artiklite tekstides kui ka pealkirjades. Suurem osa kogutud näiteid pärineb siiski pealkirjadest.

Mulle pole arusaadav, mis põhjusel ajaleheartiklite tekstis ja eriti pealkirjades kasutatakse võõrkeelseid, peamiselt ingliskeelseid sõnu. Kas autor püüab näidata oma tarkust ja keelteoskust? Ühest võõrsõnast tarkuse näitamiseks ei piisa. Samas ei tarvitse kõik ajalehtede lugejad igast võõrsõnast aru saada. Järgnebki küsimus, kas lehetoimetustel oleks mingi võimalus pidurdada võõrsõnade kasutamist ja kaitsta eesti keelt. Või on autoritel õigus olla hoolimatu osa lugejaskonna vastu?

Postimehe kauaaegse lugejana näen sageli toimetuse lubadust seista eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade. Aga seiskem siis ja vältigem võõrsõnade häirivat kasutamist eriti juhtudel, mil võõr­sõna tähendus võib jääda arusaamatuks, aga eestikeelset vastet leida on ometigi lihtne!

Spordiürituste jälgijana ja kunagi ka spordi toetajana algan võõrsõnade kasutamise loetelu spordiartiklitest tuntud mõistega play off, mis teatavasti on võistluse finaalseeria. Kuid play off ei tarvitse näidata, millises seisus võistleja või võistkond parasjagu on ja mitu vastast tuleks enne finaali saamist veel alistada. On ju näiteks kaheksandik-, veerand- ja poolfinaalid.

Pärnu Postimees näiteks andis mullu teada, et «Korvpallurid murdsid play-off’i ja vedasid Rapla kaasa».

Head spordiajakirjanikud, ajalehtede-ajakirjade keeletoimetajad ning koolide keeleõpetajad. Ärme unista jõuda play off’i! Eesti keeles saame ju selgelt näidata, millist võistlustulemust spordis loodame. Kas tahame jõuda poolfinaali, lõppvõistlusele või ihkame ainult võitu? Miks me nii ei kirjuta? Virumaa Teataja ongi andnud teada, et «Peterburi korvpallurid sillutasid tee lõppvõistlusele».

Edasi toon näiteid ajaleheartiklite pealkirjadest, kus võõrkeelse asemele sobivat eestikeelset mõistet leida ei tohiks olla raske. Ühtlasi peaksime vältima uusi laensõnu. Sest nagu on kirjutanud ka ajaloolane Lauri Vahtre, on tõesti koomiline jälgida, kuidas üks laensõna asendub teisega – plakatist saab poster, loosungist slogan.

Aga mida peaks lugeja arvama, kui «Karm konkurents Soome private label’i kalaturul viis aasta kõige magusamal kvartalil PRFoodsi käibest kuuendiku ...»? Nii on Äripäev aasta eest teatanud.

Ning kui «Tartu teadlased tõid turule tõelise power-pulbri», nagu vahendab Maa Elu, kas pole see eputamine?

Kõikvõimaliku casting’ud, start-up’id restardid ja muu selline veel peale kauba. Palun aidake lugejat edaspidi säästa ka moodustise curling’u-võistlus lugemisest.

Siia sobib hästi veel korrata kirjandusteadlase Maarja Vaino mõtet: «Kergemeelne keelevahetus kõneleb ikka veel sisemisest orjamentaliteedist, mis peab mõnda teist keelt ja kultuuri oma endast paremaks.» Nii vahendas Postimees 3. märtsil.

Kokku võttes ootaksin keeleteadlaste, keeleõpetajate, kirjutajate, keelekorrektorite ja lugejate ühisrinnet, et kaitseksime ilusat eesti keelt ega edvistaks tarbetute võõrsõnadega. Nende asemel kasutagem eesti keeles sobivat või vajaduse korral üritame seda leida.