Vambola Paavo: eriolukorras elagem terve mõistuse järgi

Vambola Paavo

FOTO: Kristjan Teedema

Vähem paanikat, on olnud palju hullemaid aegu, aga üksteisest tuleb hoolida ja asjatundjate nõuandeid tõsiselt võtta.

Issanda käigud ja teed olevat imelikud. Kes oleks osanud kuu tagasi arvata, et üks Hiinamaalt alguse saanud haigus puudutab ja hullutab meid kõiki. Riigid sulgevad üksteise järel piire ja toovad kaugetelt maadelt kiirkorras koju inimesi. Kui nädala eest suhtusime linnapea avaldustesse üleolevalt, siis nüüd on asi tõsisem.

Olukord ei muutu enam päevade, vaid tundidega. Pidevalt lisandub midagi uut. Eestis on ohus sadade tuhandete kaasmaalaste tervis. Valitsus kuulutas välja eriolukorra, ent kõigega on jäädud paar nädalat hiljaks. Me alati ootame, mida teised teevad ja kas nad kiidavad meie sammud heaks.

Leedu käitus tunduvalt jõulisemalt, seal näikse kahjud palju väiksemad. Läti reageeris samuti otsustavalt. Nüüd, kui piirid on kinni ja riikide vahel liikumist palju vähem või üldse mitte, peaks hakkama olukord aegamisi normaliseeruma. Ükski kriis ei kesta ju igavesti, alati on alguses tõusufaas, siis haripunkt ja algab langus.

Koolides õppetööd ei toimu, õppurid on viidud koduõppele. Pedagoogid peavad olema ikka koolimajas, olgugi et klassiruumid on tühjad. Lastele tuleb saata e-kooli kaudu ülesanded, materjal tuleb läbi võtta. Praeguses olukorras läbivad tõelise lahingu e-teenused. Loomulikult kasvab õpetajate töökoormus.

Kui keegi loodab, et õppeülesanded saadetakse tagasi kohe, siis mõni üksik seda kindlasti teebki, kuid enamik läkitab need teele ikka õhtul. Õpetaja istub poole ööni üleval ja parandab. Samas on kahetine, kas õpilased ikka istuvad kodus. Garantiid, et nad linna peale ei lähe, ju pole.

Panna politsei tänavatele ja kaubakeskustesse patrullima on absurd. Nutikad leivad alati põhjenduse.

Lisaks toiduainetele vajab inimene ka kriisiolukorras jalanõusid, riideid, külmikuid, televiisoreid.

Eelmise nädala lõpul rullus üle Eesti ostupaanika. Polnud erand Tartugi. Letid tühjenesid tundidega. Seesugune hullus valitses viimati nõukogude aja lõpul. Suhkrut, jahu, tang­aineid ja konserve elu lõpuni ette ei varu. Igal asjal on oma realiseerimisaeg.

Kurb, kui kokku krabatud kraami tuleb mõne aja pärast ära viskama hakata, see oleks ju selgelt toidu raiskamine. Niisugusest olukorrast võidab vähemalt esialgu kaubandus. Müüjad juba naljatavadki, et rumalatelt tuleb raha ära võtta.

Salvest ja lihakombinaadid töötavad ometi täistuuridel. Tellimuste arv kasvab hüppeliselt. Hea, kui kellelgi hästi läheb! Kui mõnikord on mõnda kaupa hõredamalt, ei tähenda see veel otsa lõppemist. Lihtsalt nii kiiresti ei jõuta kohale tarnida. Pidagem piiri ja võtkem mõistus pähe!

Ühtepidi kuulutame välja eriolukorra, ent samas on üks osa inimesi täiesti kaitseta. Tuleb küsida, miks ei kanna maske kõik poodide müüjad, nemad puutuvad iga päev kokku paljude inimestega ja kellelgi pole otsaette kirjutatud, kas ta on viirusekandja või pole.

Müüjatel napib ka kindaid. Kassas tuleb vastu võtta raha ja keegi ei tea, millised käed on kupüüre enne puutunud. Bussijuhid on samuti kaitseta, neilgi puuduvad näomaskid. Mõne päeva eest varustati maskidega apteekrid. Siiamaani olid ka nemad ilma. Ometi on apteegid suure riskiga kohad!

Kurb, aga pisut ka naljakas on see kõik. Eelmisel nädalal tulin autoga Riiast ja Valga piiripunktis ulatas politsei mulle flaieri tekstiga, kuidas käituda koroona puhul. Korravalvuritel puudusid riigipiiril näo ees maskid. Selle asemel, et mingeid paberitükke laiali jagada, võinuks ehk autos olijatele hoopis maskid ulatada. Kasu olnuks suurem. Riigil vist puudub reserv eriolukordadeks.

Õnneks on maakonnaliinidel nüüdsest keelatud esiuksest siseneda ja valideerimist ei toimu. Esiuksest sisenemist pole ka Tartu linnaliinibussidel. Paraku on see vähene abi, sest ühissõidukites on inimesed ninapidi koos ja pisikud altid levima. Vist tasuks kõigil mõelda juhtide tervisele.

Ükski kriis ei kesta ju igavesti, alati on alguses tõusufaas, siis haripunkt ja algab langus.

Mõni agar kodanik peab aga ometigi juhi juurde trügima ja pahameelt avaldama, et miks tema küll eest uksest sisse ei saa.

Ülikooli kliinikum ja sealsed tublid arstid on kõige pädevamad ütlema, kus on ohtlik viibida ja kus mitte. Rohkem tuleb usaldada professor Irja Lutsarit ja ülikooli kliinikumi ravijuhte. Pädevat infot on ka eriala- ja perearstidel.

Õigus on doktor Adik Levinil, kui ta ütleb, et meil kõigil tuleb rahuneda ja hüsteeriahoog maha võtta. Teame, et inimkonna ajaloos on olnud palju hullemaid aegu kui praegune. Inimkond on üle elanud koolerad, katkud, soetõved. Tõsi, mõni haiguspuhang viib ka arvukalt inimesi hauda. Tavalisse grippi on haigestunud ja maailmas surnud igal aastal kümneid tuhandeid inimesi.

Selge on aga see, et viirustest tuleb rääkida, sest see ongi profülaktika esimene samm, ent samas ei tohi külvata alusetut paanikat. Tuleks usaldada terviseametit ja arste. Isiklikus plaanis on kõige alus aga hügieen ja käte regulaarne pesemine.

Viirusevastases võitluses tuleks aga mu meelest tõsiselt mõelda, kas kõik väljapakutud piirangud on vältimatud ja hädavajalikud. Selgitan. Näiteks kaubakeskuste totaalse sulgemisega teeme karuteene eraettevõtlusele. Ehk tasub enne üheksa korda mõelda, kui hurraaga midagi ära keelame.

Lisaks toiduainetele vajab inimene ka kriisiolukorras jalanõusid, riideid, külmikuid, televiisoreid.

Tagasi üles