Kätlin Konstabel: viiruseaja eksamiküsimused

Kätlin Konstabel

FOTO: Margus Ansu

Absoluutselt kriitiline – otseselt, ellujäämise mõttes – on oskus mitte lihtsalt säilitada pidevalt muutuvas, igaühe tervist ja tegemisi puudutavas infovoos rahu, vaid langetada selles olukorras ka mõistlikke otsuseid

Uue koroonaviiruse puhanguga kaasnevad meie kõigi jaoks igapäevaelu puudutavad suured muutused. Nii suurtele kui ka väikestele jagatakse palju soovitusi, milline käitumine on mõistlik, aga kõik need soovitused põhinevad eeldusel, et inimene tegelikult juba oskab või vähemalt teab, et harjumuste muutmine on lihtne. Nii see aga sugugi pole.

Kes pole varem kodukontoris töötanud, võib nüüd tunda end päris abitult. Pered, kus pole varem lastega koos õpitud ja ühiselt lauamänge või metsamatku ette võttes lustitud, peavad avastama tundmatut maad.

Võiks aga mõelda, et vajadus tulla toime viiruse endaga, sellega kaasneva pinge ja eluoluliste proovikividega on otsekui eksam, omaette eluoskuste test. Selline, kus proovile pannakse need oi kui paljud teadmised ja oskused, millest paljude vajadust on meile varem korduvalt rõhutatud, aga mida me võibolla kuigi tõsiselt pole võtnud. Nüüd peame seda tegema.

Alustame kehalisest tervisest ja heast füüsilisest toonusest. Viirusele on teadagi kättesaadavamad nõrga immuunsüsteemiga inimesed. Nendel, kes on tervislikke eluviise järginud, õigesti toitunud, küllalt maganud ja end karastanud, on lootust kergemini pääseda. Ilmselt pole veel jõutud uurida, kui palju kergemini põevad karastatud inimesed, aga rahulikumad on nad kindlasti.

Absoluutselt kriitiline – otseselt, ellujäämise mõttes – on oskus mitte lihtsalt säilitada pidevalt muutuvas, igaühe tervist ja tegemisi puudutavas infovoos rahu, vaid langetada selles olukorras ka mõistlikke otsuseid. Oskus leida adekvaatseid infoallikaid on teadagi keeruline, sest kõige rohkem lärmitsev inimene või asutus ei pruugi olla sugugi see kõige targem.

Kas me tabame ära hetke, kui peab minema infopaastule – kui lõputu viiruseuudiste jälgimine kipub päris elu lämmatama või lihtsalt ei anna meile oma tegemiste paremaks korraldamiseks enam olulist uut teavet juurde?

Oskus on seegi, kuidas oma emotsioone mitte välja lülitada, vaid neid aktsepteerida ja siiski arukalt edasi tegutseda. Eitada ja maha suruda saab hirmu ja muretsemist lühikeseks ajaks, nädalate ja kuude kaupa nii toimides hakkab lisaks vaimule streikima ka keha.

Elukaaslase ja laste suhteid puudutavad oskused pannakse eriti teravalt proovile siis, kui pere jääb karantiini. On peresid, kus nädala sees tülisid pole, nädalavahetused, kus tuleb ninapidi koos olla, on aga väga konfliktsed.

Väljastpoolt peale pandud kohustuslike muutuste aktsepteerimine on juba ise paras proovikivi. On inimesi, kes sellistele asjadele väga valuliselt reageerivad ja iga hinna eest oma iseseisva ja isepäise tegutsemise vabadust taga otsivad (Ma keeldun abiellumast või juubelit pidamast, kui ei tule vähemalt sada inimest! Me oleme igal aastal Dolomiitides ja Tokyos käinud – mis mõttes siis nüüd ei saa!) või kogevad väliselt kehtestatud reegleid suure masendusega.

Vaimse tervise spetsialistide üks üldine n-ö diagnostikavahend on teada saada, kuidas üksik­indiviid või pere muutustega toime tuleb – mida paindlikumalt ja valutumalt kohanetakse, seda parem on vaimse tervise seis. Isegi paljuski ette ennustatavad muutused, nagu lapse kooliminek või pensionilejäämine, põhjustavad osas inimestes suurt ärevust, aga kui elukorralduses tuleb korraga ette võtta erinevaid muudatusi (jääda koju, töötada ja õppida tuleb teisiti, lõbutseda samuti, kellega ei tohi suhelda ja kuidas võib) ja selle kõige kestus pole täpselt teada, on see päris paljudele suur katsumus.

Kaugtööd soovitatakse teha, kes aga vähegi saab. Aga isegi kui koju jäänud lapsed ümberringi ei sagi, eeldab see oskust oma tegevus nüüd niimoodi mitmeks nädalaks ümber planeerida ja kindlasti oskust keskenduda. Kuidas planeerida aega, kuidas leida endale võimalus päriselt midagi produktiivset ära teha – ja nii, et puhata ka saab?

Ja kui keegi on harjunud sellega, et kolleegid inspireerivad ja tekitavad töömeeleolu või nende lähedalolek lihtsalt kuidagi nagu ei luba laiselda, siis nüüd ollakse omapäi ja enda vastutusel.

Viirus paneb proovile ka teadmised viisakast käitumisest ja oskuse oma suhtlemisviisi teadlikult valida. Ära köhi ja aevasta avali suuga, ära süga ja näpi oma nägu. Ära roni rääkides suhtluspartnerile otse nina alla. Ära kuku suvaliselt patsutama ja kallistama, kui teisele tundub see ebamugav.

Oska tunnetada olukorda ja teist inimesest – see võiks olla tavapärane mõistlik igapäevaoskus, aga on inimesi, kes ju sellega väga hästi hakkama ei saa. Oskus näidata välja hoolivust ja sõbralikkust ka telefonis või netis suheldes – sest hoolivust me vajame praegu kõik, aga otse suhelda ei saa – ei pruugi samuti olla liiga hästi selgeks õpitud.

Rahatarkus ja -närv on samuti kontrollimisel. Kui töökohad on ohus ja palgata puhkus nii mõnegi jaoks kohene reaalsus, siis kuidas sättida ümber iseenda või pere eelarve? Kuigi palju on hakatud rääkima sellest, et igaühel peaks olema meelerahufond, mis võimaldaks vähemalt paar kuud ära elada ka siis, kui palka ei saa, ei ole kardetavasti mitte kõik seda endale tekitanud. Või kuidas hoida oma vaimset tervist, kui loodad pensionifondile ja tead, et see praegu kahaneb ja kahaneb?

Börsilanguse ajal on investeerimishuvilistele oh kui palju jagatud soovitusi mitte paaniliselt aktsiaid müüma tormata (pigem vaadata ettevaatlikult ringi, millal ja kus saabub ostukoht), aga ometi on paanika teinud oma töö.

Kas laps suudab mitu tundi netis lihtsalt õppetööd teha, keskendunult, ilma vahepeal niisama ringi surfamata, tšättimata, mängimata ja hängimata? Ka siis, kui vanemad käivad tööl ja on kodust ära?

Üks kõige suurem eksamiküsimuste plokk puudutab meie suhteid lähedastega. Öeldakse, et hoolige oma eakatest vanematest ja vanavanematest, sugulastest ja naabritestki – aga on see alati lihtne? Helistada vanematele, kellega ammuse tüli tõttu võibolla pole aastaid suhelnud, ja küsida, et oled sa ikka terve, kuidas ma saan sind aidata.

Selgitada ja lausa veenda, et «küll ma ise hakkama saan, supermarket ju siin kohe kõrval ja midagi seal ikka on», ei pruugi siiski olla eakama inimese jaoks turvaline lahendus.

Aga ega tea, võibolla on mõni hea sõber karantiini sattunud, võibolla on aga lihtsalt väga mures, sest mingi muu tõve tõttu on tema vastupanuvõime kesine? Meil läheb siin vaja oskust ammune hea sõber üles otsida, huvi tunda ja seda ilma mingi praktilise vajaduseta. Julgust võiks viiruse ajal anda see, et neti teel uuesti suhtlemist alustada ongi paljudele juba lihtsam kui päriselt kokku saada.

Elukaaslase ja lastega suhteid puudutavad oskused pannakse eriti teravalt proovile siis, kui pere jääb karantiini. On peresid, kus nädala sees tülisid pole (sest hommikul vara minnakse laiali ja õhtul alles nähakse), nädalavahetused, kus tuleb ninapidi koos olla, on aga väga konfliktsed.

Nüüd tuleb olla koos kogu aeg, mitu nädalat, kogu see aeg on üksjagu ärev ning samas on vaja lapse õppimisel silm peal hoida ja enda tööasjugi teha. Peredes, kus emotsionaalne lähedus kesine, suhted jahedad ja kauged, saavad kõik tunda, mismoodi on olla murede ajal üksi siis, kui ümberringi inimesi jagub, aga rääkida neist kellegagi ei saa. Kui saabub äratundmine, et niisugune elu on kõle ja peaks hoopis teisiti, siis leiab ehk julgust üksteisega uuesti päris läheduse üles leidmiseks.

Oskus leida adekvaatseid infoallikaid on teadagi keeruline, sest kõige rohkem lärmitsev inimene või asutus ei pruugi olla sugugi see kõige targem.

Eesseisev vanemlusoskuste test saab olema tõsine. Lapsedki on ärevad – aga eelkõige siis, kui täiskasvanud nende ümber on ärevad. Oskan ma oma lapse tundeid märgata ka sel juhul, kui ta nendest otse ei räägi? Oskan ma last rahustada ja temaga keerulistel teemadel rääkida – olen ma varem seda teinud? Kui peres on eri vanuses lapsed, siis kas nad arvestavad üksteisega, oskavad koos mängida ja ühiselt õppimise ja mänguaega planeerida?

Koolilaste vanematel on ees eraldi pikk rida eksamiküsimusi. Kas ma olen lapsele õpetanud oskust ise õppida, täitsa omaette – sest nüüd läheb seda oskust vaja kaks nädalat kindlasti, aga (kui vaadata muu ilma viirusegraafikuid) tegelikult ilmselt kauem?

Kas ma oskan teda toetada ja innustada, ja samas kehtestavalt tuletada meelde reegleid ja piire, et tuleb õppida? Kas laps suudab mitu tundi netis lihtsalt õppetööd teha, keskendunult, ilma vahepeal niisama ringi surfamata, tšättimata, mängimata ja hängimata? Ka siis, kui vanemad käivad tööl ja on kodust ära? Peres, kus on hambaid kiristades harjutud mõtlema, et internet on vaid lõbutsemiseks ja vanemad on vaat et loobunud lapsele selles piire seadmast, läheb väga raskeks.

On ka lapsevanemaid, kes on unistanud, et ühel või teisel võistlemise elemendiga huvialal – olgu see sport, pillimäng või mõni muu – saavutab laps just sel kevadel oma parimad tulemused, ja nüüd peavad nad kõik plaanid ja unistused nurka viskama. Ja lisaks hakkama saama lapsega, kelle unistused võisid olla suuremadki – kuidas teda motiveerida jätkama, harjutama või ka leppima vajadusega pausi pidada (iluvõimlemise elemente saab harjutada üksi, treener videosilla vahendusel nõu andmas, aga jalgpalliga on asi keeruline).

Neid eluoskuste eksamiküsimusi on tegelikult veel, igaühel natuke erinevad. Ja eksamile mõtlemine võib tunduda hirmutav. Aga tuletame meelde: kui on end kokku võetud ja oluline eksam hästi ära tehtud, on tunne alati väga hea.

Tagasi üles