Mikrobioloog Irja Lutsar: järgmised neli kuni kuus nädalat saavad olema väga rasked

Irja Lutsar. Foto: Margus Ansu

Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar (pildil) vastab korduma kippuvatele küsimustele ja annab ülevaate koroonaviiruse senisest levikust ja selle tagajärgedest. Kokkuvõte on tehtud 9.–14. märtsi põhjal.

OLUKORD EESTIS

• Alates 10. märtsist levib viirus Eesti-siseselt ja haaratud on mitmed maakonnad. Kõige rohkem haigeid elanikkonna suurust arvestades on Saaremaal. Seega fookuseks pole enam sisse toodud viirus, paljude teiste riikide nakatumisnäitajad on oluliselt väiksemad kui Eestis.
• Praegu terviseameti andmetel ükski haige haiglas pole, aga epideemia on veel väga alguses.
• Kui paljud eestlased haigeks jäävad, võib arvutada selle järgi, mida me teame Hiinast ja Itaaliast. Surmajuhtumid on tõenäoliselt mõlemas riigis registreeritud ja adekvaatselt kajastatud. Et saada kätte haigete hulka, on võimalikult täpselt tarvis teada, kui suur on suremus – kas 4,9 protsenti, nagu Hubei provintsis, 6,7 protsenti, nagu Itaalias, 3,4 protsenti, nagu kogu maailmas, või 0,6 protsenti, nagu Lõuna-Koreas. Raskete ja kriitiliste haigete hulga saab juba olemasolevate andmete järgi välja arvutada; elanikkonna struktuur ja suremus eri vanuserühmades on ka teada. Meditsiinisüsteemi koormab aga ennekõike raskete haigete hulk. Kuigi just kergemad haiged on need, kes haigust levitavad.
• Nakatunute hulk suureneb kindlasti. Kui vaadata teiste riikide kogemusi, siis umbes 20 protsenti päevas, Eesti väiksuse tõttu on siin kõikumised paratamatud.

MIDA TEISTELT ÕPPIDA?

• Me peame õppima selle viirusega elama nii, et tema tehtud kahju meile võimalikult väike oleks.
• Lõpptulemus sõltub suures osas sellest, kui hästi me oskame koroonaviiruse eemale hoida vanematest inimestest (70 ja vanemad) ehk teisisõnu, kuidas me saame noored, kes on potentsiaalsed viirusekandjad, vanematest inimestest eemal hoida.
• Praegu on eriolukord, koolid on kinni, paljud töötavad kodus. Seega on võimalusi ennast sotsiaalselt distantseerida küllaga.
• Juba varem planeeritud suured pere- ja sõpruskondlikud üritused peaks edasi lükkama.
• Krooniliste haiguste ravi peab kindlasti jätkuma, aga see peaks nii palju kui võimalik toimuma kodus. Vanemad inimesed ei peaks minema terviseasutustesse (haigla, apteek, perearstikeskus), kui selleks pole hädavajadust. Telefoni teel saab välja selgitada, kas on hädavajadus.
• Kogukonnad saavad ilmselt üksikuid vanemaid inimesi aidata ja neile poest söögi tuua, siis pole ka poodi tarvis minna.
• Teine meede on nakatunud nooremate inimeste isoleerimine. Kodune karantiin on inimesele kõige vastuvõetavam ja efektiivne, kui sellest kinni peetakse. Karantiin on karantiin, peab 24/7 kodus olema nii kaua, kui karantiin lõpeb.
• Haiglad peavad jääma raskete haigete jaoks. Kodus hakkama saavaid haigeid haiglasse paigutada ei ole mõistlik, aga igaüks peab aru saama, et kodune isolatsioon ongi kodune isolatsioon.
• Nakatunutega kontaktis olnud isikute kindlaks tegemine ning nende isolatsioon ja jälgimine on endiselt väga oluline.
• Tervetelt isikutelt proovi võtta pole mõttekas, sest negatiivne proov ei tähenda, et inimene ei ole nakatunud ning rahustab inimese asjatult maha. Küll aga tuleb proov võtta, kui on väikseimgi ​koroonaviirusinfektsiooni kahtlus. Proovi võtmine ei tee kedagi terveks, aga võimaldab nakatunud isoleerida. Samamoodi toimivad ka praegu tarvitusele võetud meetmed: võimaldatakse kodus töötada, koolid on suletud jne.
• Kaitseme tervishoiutöötajaid, sest nemad on ainukesed, kes oskavad aidata haigeid inimesi.
• Järgmised neli, kui mitte kuus nädalat saavad olema väga rasked. Tõeline kahju majandusele selgub siis, kui pandeemia on läbi. See aga võtab aega.

VIIRUSE LEVIKUST JA NAKATUNUTEST

• Viirus liigub nagu päike, mis tõuseb idast ja loodetavasti varsti loojub läänes.
• Võrreldes eelnevate nädalatega on kergete haigusjuhtude hulk kogu maailmas suurenenud ja praegu moodustavad need 92 protsenti. Põhjus on tõenäoliselt paljudes riikides korraldatud laialdane proovide võtmine ja sagedasem kergemate haigusjuhtude tuvastamine.
• Viiruse leviku fookus on Euroopa, seejuures on haaratud kõik Euroopa riigid ja haiguse tõus jätkub kõigis riikides. Nakatumise kõrgpunkt ei tundu käes olevat üheski Euroopa riigis, ehkki Itaalia puhang on kestnud kolm nädalat. Eelmisel nädalal arvasin, et Itaalia puhang jõuab tippu selle nädala lõpuks (arvestades Hiina olukorda), kuid see ennustus ei osutunud õigeks.
• Itaalias, mis elanikkonna suuruselt on võrdne Hubei provintsiga, oli 14. märtsi seisuga 21 157 nakatunut (sealjuures Hubei provintsis oli kokku 69 000 nakatunut umbes kahe kuu jooksul) ja tõusuperioodil kasvas keskmine juhtude arv umbes 20 protsenti võrreldes eelneva päevaga. Hubei päevane maksimum oli umbes 4000 juhtu, Itaalias laupäeval peaaegu 3500.
• Itaalias pärineb 75 protsenti haigestumistest endiselt Lombardiast, kus tõus on üha kiirenev. Teistes Itaalia piirkondades on nakatunuid vähem ning haigestumuse suurenemine laugem. Kõik Itaalia piirkonnad on haaratud ning karantiin kehtib kogu Itaalias. Nakatunutest 21,2 protsenti on alla 50-aastased, ülejäänud vanemad. Lapsi on nakatunutest 0,5 protsenti. Alla 50-aastaste rühmades on nakatumine erinevate kümnendite vahel ühtlaselt jagunenud.
• Haigestumine suurenes sellel nädalal oluliselt Hispaanias, Prantsusmaal ja Saksamaal. Kõigis neis riikides lisandub umbes tuhat haiget päevas ning epideemia on algjärgus. Samuti on olemas lokaalsed kolded.
• Haigus on jõudnud kõigisse Euroopa riikidesse, neist kümnes on nakatunud üle tuhande inimese.
• Aasia riikides on epideemia kontrolli all, siiski mitte kadunud. Kui Hiinas ja Lõuna-Koreas on juhtude arvu suur langus, siis Jaapanis või Singapuris on pigem väike tõus. Juhte on aga üldkokkuvõttes vähe võrreldes Euroopa riikidega. Uute nakatunute arvud Aasia riikides on pigem kümnetes kui sadades. Päris kadunud pole epideemia aga üheski riigis.
• Mis eristab Lõuna-Koread ja Itaaliat? Ennekõike haigete vanus. Kui Lõuna-Koreas on haigestunutest alla 50-aastaseid 45,2 protsenti, siis Itaalias vaid 21,4 protsenti. Samal ajal enam kui 80-aastaseid on Itaalia nakatunutest 18,4 protsenti ja Lõuna-Koreas 3,1 protsenti. Lõuna-Koreas on kõige suurem nakatunute rühm 20–29-aastased (28,9 protsenti), Itaalias on aga vaid 3,9 protsenti nakatunutest selles vanuses.
• Laste haigestumine on endiselt kõikides riikides väga väike.
• Naiste ja meeste osakaal nakatunute hulgas on 62 protsenti vs. 38 protsenti Lõuna-Korea andmetel.
• Kui lapsed välja arvata (ja isegi see pole selge), siis tundub, et nakatumine kõigis vanuserühmades on võrdse sagedusega, erinevus on, et nooremad põevad kergelt ja vanemad raskelt või väga raskelt. Seega riikides, kus on väike alla 50-aastaste osakaal, on tõenäoliselt nendes earühmades rohkelt diagnoosimata kergete sümptomitega haigeid.

SUREMUS

• Surmajuhtude vältimisel on edukamad need riigid, kes suudavad haiguse vanemate populatsioonist eemale hoida kas siis intensiivse proovide võtmise ja nakatunute eraldamisega või väga hea kontaktide jälgimisega.
• Kogu maailmas on hinnatav suremus 3,4–3,7 protsenti, mis aga on riigiti väga erinev ja tundub ennekõike sõltuvat haigete vanuselisest struktuurist.
• On arvamus, et üldiselt on suremus ühe protsendi piires ning et riikides, kus see on suurem, ei ole mitte meditsiinisüsteem halvem, vaid palju kergemate sümptomitega haigeid on diagnoosimata.
• Euroopas on väike suremus Saksamaal (0,2 protsenti) ja Põhjamaades, kus on siiani olnud üksikud surmajuhud.
• Kõigi siiani saadaolevate riikide andmed näitavad, et meeste suremus on umbes kaks korda suurem kui naiste suremus. Lõuna-Koreas on meeste suremus 1,27 ja naiste suremus 0,57 protsenti ning Hiinas vastavalt 4,7 ja 2,8 protsenti.
• Suremus kasvab oluliselt vanusega. Itaalia näitel: alla 50-aastaste hulgas on olnud üks-kaks surmajuhtu, 50–59-aastaste suremus on 0,2 protsenti; 60–69-aastastel 2,5 protsenti; 70–79-aastastel 6,4 protsenti ja üle 80-aastastel 13,2 protsenti. Sarnased andmed on ka Hiinas ja Lõuna-Koreas.
• Paljudel surnutel on eelnevad rasked haigused.

KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED

Kui kaua püsib viirus väliskeskkonnas?

Sel nädalal avaldati uurimus, mis näitas, et õhuvoos ja pindadel püsib viirus, mida õnnestus ka välja kasvatada, 48–72 tundi. Tähtis on märkida, et viiruse hulk selle aja jooksul oluliselt vähenes. Samas tuleb meeles pidada, et viiruse levitaja on ikka inimene, sest viirus saab paljuneda vaid inimese rakkude olemasolu korral.

Kas sümptomiteta inimesed on nakkusallikad?

Uuringuid selle kohta on väga vähe, neid on ka raske teha. Siiski on kirjeldatud, et viiruse hulk on suur juba üks päev enne haigussümptomite teket (varasema aja kohta andmeid pole), ja on kirjeldatud, et isik on nakatanud teisi vahetult enne, kui temal endal haigussümptomid ilmnesid. Siiski on olulisemad haiguse levitajad haigussümptomitega (olgu need või kerged) isikud.

Kui kaua viirus inimeses pärast nakatumist püsib?

Hiina teadlased näitasid oma sel nädalal ilmunud uuringus, et tampooniga võetav ninaneeluproov oli positiivne paar nädalat kuni 37 päeva pärast esimest positiivset proovi. Kas positiivne proov tähendab ka, et olemas on piisavalt elusat viirust ja kas isik on nakkusohtlik, on omaette küsimus. Varem, selle puhangu ajal ilmunud sakslaste töös näidati, et viirust oli võimalik välja kasvatada kuni kaheksa päeva pärast nakatumist, edaspidi aga mitte, ehkki proov on positiivne.

Kas on olemas ravi või vaktsiin?

Ka sellel nädalal avaldatud uurimuses Hiinast, kus võrreldi haigeid, kes olid saanud spetsiaalset ravimit, nendega, kes ei saanud, ei leitud mingit vahet viiruse eritumise kiiruses ega lõpptulemuses, milleks oli surm. Praegune ravi on ikka endiselt sümptomaatiline ja toetav.

Kui kaua puhang kestab?

Ei tea. Ükski riik pole uutest haigusjuhtumitest lõplikult vaba. Hiinas on puhang kestnud detsembrist 2019. SARS kestis novembrist maini, enne kui viirus lõplikult kadus (seitse kuud).