Terje Põvvat: aga metsa eesmärk ei ole ainult puit

Terje Põvvat Foto: Erakogu

Tänapäevane raiering on sellisel määral lühenenud, et õige pea ei olegi meil enam võimalik rääkida looduslikust metsast. Ring meie kõigi ümber tõmbub järjest enam kokku.

Meeleavalduse «Päästame Eesti metsad!» kommunikatsioonitiimi liikmena tegin inimestele üleskutse saata meile lugusid. Mari Oorgu kirjutaski järgmised read.

«Kui ma viisteist aastat tagasi Viljandimaale elama asusin, ei osanud ilmaski ette kujutada, et need aastad pakuvad mulle võimaluse olla tunnistajaks niivõrd suurtele muudatustele oma elukeskkonnas. Detailidesse laskumata saan öelda, et veel mõni aasta tagasi paistis põlluserval seistes taamal metsaäärne naabermaja ning ümberringi siiski metsaribad.

Täna aga märkan õhtupimeduses ühes suunas vaadates naaberküla tulesid, teisel pool aga kolme kilomeetri kaugusel maanteel liikuvaid autosid.

Õhtuvaikust saab nautida vaid siis, kui maanteel enam liiklust pole, muul ajal kostab automüra lakkamatult, sest mets maantee ja minu vahel on nii palju õhenenud.

Möödunud kevad oli eriline, enam polnud kõrvulukustavat linnulaulu, see oli asendunud harvestrihelidega – kalgid kolksatused ja kriginad üle loomulike kevadehelide. Muidugi, kostis ka linnulaulu, aga vähem kui sellele eelnenud kevadel, mil omakorda oli laulu eelnevast vähem. Mõtlen hirmuga, mida toob uus kevad.»

Jah, eelnevates ridades on ohtralt emotsioone. Ma mõistan, et lisaks elukeskkonnaks olemisele pakub mets otsesel ja kaudsel moel tööd ja leiba, võimaldab ehk leida raha lapse ülikooliõpingute tasumiseks või muuks oluliseks, et mets on ehk kellegi pensionisammas. Muidugi, ma istun neid ridu kirja pannes puidust toolil ja minu ees on puidust laud. Kusjuures mõlemad peagi saja-aastased ja uuemaid ma hankida ei plaani. Loomulikult kasutan ma tualettpaberit, vihikuid, mul on mõni viskoosist rõivaese.

Aga metsa eesmärk ei ole ainult puidu tootmine. Mets on elav kooslus, mida liigirikkam ja keerulisem, seda väärtuslikum.

Milline on meie põhjendus või vabandus, et meie siin ei võiks päriselt loodusega koos ära mahtuda? Tuleb meelde vaid üks põhjendus – ahnus.

Kus on siin vastuolu? Loodus, mets ei suuda taastuda sama hooga kui inimene oma kallite masinatega selle maha saeb. Järele jäävad segipaisatud, paljastunud mullakamar, sügavad rööpad, puutüükad. Ja sellise inimtegevuse tempo on säärane, et siin ei ole teistel elusolenditel vähimatki lootust. Öeldakse küll, et lind lendab mujale, niisamuti kui loom läheb teisale. Tänapäevane raiering on sellisel määral lühenenud, et õige pea ei olegi meil enam võimalik rääkida looduslikust metsast, niisiis polegi ehk võimalik leida seda kohta mujal, kuhu lennata või minna. Ring meie kõigi ümber tõmbub järjest enam kokku.

Ja ma ei usalda riigimetsa majandamise keskust, seda organisatsiooni, kelle kätesse on antud meie kodumaa kallis vara – mets. Seda organisatsiooni, kes oskuslikult turundab oma tegevust kui loodusega koos olemist. Kes kaitsealadele, kus ühtki majapidamist ei ole, seda euronõuete või muu säärasega põhjendades rajab kilomeetritepikkusi uusi sügavate kraavidega ääristatud teid, mis toimivad kui varjatud kuivendussüsteemid. Tegelikult aga paistab selliselt rajatud teede tagant plaan tulevikus neil kaitsealadel raiet alustada.

Ma olen nördinud, et ka rahvusparkide metsade raiumiseks-majandamiseks otsitakse õigustusi küll soode ja poollooduslike koosluste taastamise, küll üraskikahjustuste ja muudel ettekäänetel, samal ajal oskuslikult rõhutades range kaitse all oleva metsapindala suurust.

Olen seda meelt, et kaitsealade ja rahvusparkide riigimetsi ei tohiks üldse käsitleda kui majandatavaid objekte. Las need säilida kui loodusmetsad.

Kui tuua siia võrdluseks Euroopa läänepoolsemad riigid, elame paljuski veel imepärase rikkuse keskel. Suuremas osas Euroopa riikides ei olegi võimalik kuulda ei hundiulgu, põllu serval sokku haukumas või ööbikut laksutamas. Meile, eestlastele, on need helid tundunud nii loomulikuna, et me ehk ei mõista nende väärtust.

Kohati on mõistetav, et riigid, kus rahvastikutihedus ehk elanike arv ruutkilomeetri kohta on mitu korda suurem, ei saa endale lubada nii suuri looduslike kooslustega kaetud alasid, sest inimesed ei mahuks muidu ära. Hollandis, mille pindala on veidi väiksem Eesti omast, elab üle 17 miljoni inimese ehk ühel ruutkilomeetril keskmiselt 392 inimest, võrdluseks meie 29 inimese asemel. Milline on meie põhjendus või vabandus, et meie siin ei võiks päriselt loodusega koos ära mahtuda? Tuleb meelde vaid üks põhjendus – ahnus.

Meil ei ole suuremaid õigusi ja õigustusi kui oma esimesi lennuharjutusi tegeval kakupojal.

Olen nördinud, et aktiivsete kodanikena peame pidevalt jälgima RMK raieplaanide kaarti ning hoidma silma peal oma kodukoha ümbruse kaitsealuste linnu- ja teiste liikide elupaikadel. Et peame ise leidma põhjendusi nende kaitsmiseks. Et harvester riigimetsas töötab tegelikult ööd-päevad sageli nii riigipühadel kui ka linnurahu ajal. Et peame oma lastele selgitama, et suure tõenäosusega jääb nende põlvkond viimaseks, kes veel kogenud mõnd põlismetsa, saanud kuulda kõrvulukustavat linnulaulu, hundiulgu ja palju muud imelist, mida elu meile pakkuda saab.

Ma ei ole rahul, et pean oma kodukohas Kurgjal astuma võitlusesse kogukonna selja taga planeeritud järjekordse turbakaevanduse rajamise vastu, et aastal 2020 on üldse mõeldav kavatsus hakata looduslikus seisundis rabast uut kaevandust tegema ...

Olen palju mõelnud, mis on selle kõige taga. Miks on nii, nagu on? Miks tahab inimene arutult tarbida, mõistmata, et see kõik tuleb kellegi või millegi arvelt? Miks on suure hulga inimeste jaoks vaid raha see olulisim õigustus ja eesmärk? Ressursse selleks lõpmatuseni lihtsalt ei jagu.

Ainult mõistlik ja mõõdukas tootmine ja tarbimine on siin lahenduseks ning selle lahenduse võti peitub igaühes meis. Meil kõigil on võimalus kaaluda iga oma ostu, oma sammu, oma reisi – kõike, mis puudutab kõikvõimalike ressursside kasutamist. Peame saama aru, et me keegi ei ole selle planeedi omanikud, vaid kõigest üks osake sellest. Meil ei ole suuremaid õigusi ja õigustusi kui oma esimesi lennuharjutusi tegeval kakupojal.

Minu suurim soov on, et meie loodus kogu oma elurikkuses (või mis sellest veel alles on) säilib. Selleks on vaja meie keskkonnapoliitika kiiret ja kohest suunamuutust.

Laupäeval, 21. märtsil on Tallinnas Vabaduse väljakul meeleavaldus Eesti metsade toetuseks.