Villu Päärt: teemapäev «Ära püüagi elada maal!» (5)
/nginx/o/2020/03/08/12996320t1h8cdc.jpg)
Koolipõli on osa inimese identiteedist. Mis juhtub sundliidetud varem eduka valla keskusega, kui sealt ära võtta oma kool, kui kogukonnast ja ühinemisleppest sõidab üle reaalpoliitika?
Igale päevale, mil inimesi kutsutakse maale elama, järgneb kindlasti päev, kui antakse sõnum: minge maalt minema, mida rutem, seda parem. Viimased sõnumid on tõhusamad.
Olin peaaegu arvamas, et maal elamisel on märkimisväärsed eelised linnaelu ees. Puhas õhk, oma kartul, hakkajad inimesed. Tuttpütipaari kiimatrall akna taga. Laupäevad, mil kunagi pole küsimust, mida ma selle päevaga peale hakkan.
Sügisel korraldas Põltsamaa vald Puurmanis, mis oli enne valdade ühinemist iseseisev vallakeskus, suure palagani maal elamise kiituseks. Pargialune oli lette täis. Kena sügispäike kuldas sibulavanikuid, õunu ja vorsti oli lademes. Meie endine Puurmani vallavanem, kes oli suutnud end sebida uue haldusreformi järel nelja omavalitsust ühendava Põltsamaa valla vanemaks – esimene redelipulk suurde poliitikasse – käis puhevil olekuga ringi.
See kõik tunduski usutav. Tulge maale! Vaba kinnisvara meil peaaegu ei ole – pakkumisel oli üks väga kallis talumaja, igavesti on müügis kallis turismikompleks, ka mõned kõva kõpitsemist vajavad elumajad. Aga meil on kool, lasteaed, perearst, hambaarst. Seda kõike Eesti kõige elavama liiklusega maantee läheduses. Meil on keset endist vallakeskust varisemisohtlik vana mõisameierei, millest möödudes alati mõtleme, kes siin esimesena varingu all surma saab. Meie omamoodi mäng.
Vabatahtliku tolana, kellel uusmaakastaaži kuus aastat, aga päriselt linlaseks polnud ma end kunagi osanud pidada, olin valmis lava peal rääkima, märkides muidugi, et pesumasin jõuab poest maainimese koju ikka mingi summa eest. Linnas aga tasuta, sama ka põrandalauatihuga. Et maal pead sa olema valmis ise liikuma, sest bussid käivad nii, nagu nad kuskil anonüümses ühistranspordikeskuses on liikuma tellitud. Nii vähe kui vajalik, napilt nii palju, et vigin kaugemale ei kaiguks.
Novembris hakkas mu usk murenema.
Naabrinaine ütles: vaata, et sul oleks korralik pealamp. Muidu ellu ei jää!
Algas pool aastat kestev sügis, pime ja rusuv. Sain aru, et maaelu – see on kummikud ja pealamp.
Maanteelt vaadates on Puurmani eredalt valgustatud liiklussõlm, aga keskasula hõljub hämaruses.
Vallakeskus Põltsamaa helkis jõuluajal nagu suurlinn. Puurmanis helgitasime omal jõul aiast valgust, et oleks jõulutunnet. Külakuusk, kauge ja kahvatu, ei teinud ümbrust valgemaks. Aitas pealamp.
Hakkasin manduma.
Paar nädalat tagasi peatas mind poe ees valla raamatupidaja, kooliõde. «Kas sinuga on kõik korras? Oled hakanud prügikastides sorima?»
Üritasin selgitada, et viisin kassitoidupakendid, salatikarbid, keefirikarbi poe ette pargitud pakendikonteinerisse, ei pistnud neid ahju, kus need eritavad põletades jälki haisu.
«Kas ma näen välja nagu ilma kindla töö- ja elukohata?» küsisin.
«Mina seda ei öelnud ... mõtlesin.»
Juba oli ta läinud.
Mina aga mõtlesin paaripäevasele ajamata habemele, poristele kummikutele, täiesti märgivabadele teksadele. Välja ei mõelnud.
Aga võiks öelda, elame veel.
Edaspidi juhib kõiki koole Põltsamaa ühisgümnaasium ja seal majas istuv superdirektor, kellel jagub silma, hoolt ja karmi sõna iga jõnglase jaoks selles ligi 10 000 elanikuga hiigelvallas, mille kahe kõige kaugema koolimaja vahe on 30 kilomeetrit.
Seni tegusal ja aruka laenukoormusega Puurmani vallal õnnestus 2017. aastal sundkorras ühineda kolme Põltsamaa piirkonna omavalitsusega.
Esialgu ei tundunudki nii hull. Mõned töökohad kadusid ära. Vana mõisaloss, remonditud raha eest, mille euroliit oli Norralt lõhekvoodi eest välja pressinud, töötas ikka koolimajana. Koolist vabadel aegadel korraldas sihtasutus mõisahoones kontserte, konverentse, võõrustas pulmi. Kuni sihtasutus kinni pandi. Kohe kadusid ka kontserdid ja pulmad. Aga need olid väikesed muutused. Kosmeetika.
Üle-eelmisel nädalal, kui Põltsamaa vallavolikogu häälteenamusega tuli jõuga sulgema Puurmani kooli, oli meie puhvis vallavanem kadunud suusapuhkusele nagu sokk pesumasinaavarustesse. Me ei tea siiani, milline oli tema seisukoht koolide hulgisulgemises.
Põltsamaa volikogu hääletas rõhuva häälteenamusega selle poolt, et Puurmani mõisakool nagu ka teised koolid selles vallas suletakse tänavu 31. augustil ning edaspidi juhib kõiki koole Põltsamaa ühisgümnaasium ja seal majas istuv superdirektor, kellel jagub silma, hoolt ja karmi sõna iga jõnglase jaoks selles ligi 10 000 elanikuga hiigelvallas, mille kahe kõige kaugema koolimaja vahe on 30 kilomeetrit.
Miks nii?
Sest vallal pole raha. Põltsamaa ümbruses on viis väikest kooli. Neid ei saa hakata eraldi sulgema, see nõuaks valdade ühinemislepingu muutmist. See trikk volikogus läbi ei läheks. Mõeldi välja suur katusreform – viime kõik koolid, ka Puurmani, ühtse juhtimise alla, edaspidi sulgeme lihtsalt ühe kooli erinevaid õppehooneid. Reaalpoliitika.
Puurmanist on Põltsamaale 20 kilomeetrit. Volikogu otsus on, ühtki lisapaberit pole. Praegu on Puurmani rahvas veendunud, et kui volikogul peaks vaid pähe tulema, siis Puurmanis õppetöö lõpetamine (82 õpilasega kraps põhikool) on vaid otsustamise asi. Kui seni Puurmani inimeste arvamusele kurdiks jäänud volikogu seda üldse enam otsustab või annab superdirektor lihtsalt käskkirja.
Nad hakkasid sulgema kindla plaaniga. Esimesena kadusid rahvamaja ja raamatukogu – asutused jäid alles, juhtimine kadus Põltsamaale.
Kuid koolid ... need peaks ju olema midagi hoopis teistsugust. Koolipõli on osa inimese identiteedist. Puurmani mõisakoolil on oma nägu, pikki aastakümneid kuhjunud kogemuste ja töö vili.
Isegi ajal, kui Puurmani keskkoolis marssis argipäeval Anu Miksi nimeline pioneerimalev (Põltsamaal, muide, on tänapäeval üks samanimeline apteeker) või õues tegi venekeelset rividrilli podpolkovnik Romanov, koguneti õhtul vanas mõisamajas asuvasse koolisaali peole, kus valiti oma kooli krahvi ja krahvinnat. Need olid kaks maailma, mis isegi kõige rängemal ja tumedamal ajal koos eksisteerisid.
Puurmanis räägivad vanad inimesed keskasulast endiselt: «Mõisa vahel on üks koer lahti.»
Esimesena kadusid rahvamaja ja raamatukogu – asutused jäid alles, juhtimine kadus Põltsamaale
Neljapäev, 5. märts. Suurt haridusasutuste sulgemist juhtinud Põltsamaa abivallavanem Karro Külanurm ei suuda saalitäiele Puurmani rahvale öelda, mis probleemi tuldi Puurmani mõisakooli lahendama, kui otsustati stabiilse õpilaste arvuga ja pealegi stabiilse õpilaste arvu prognoosiga kool kiirkorras sulgeda. Vald väidab, et koolid liidetakse, kooli nimi säilib, lihtsalt ametlik nimi saab olema teine. Miks see nimemuutus, seda keegi seletada ei oska.
Külanurm ei tea, kuidas hakkab käima koolide juhtimine, kui direktor on kaugel Põltsamaal.
Kuhu koolide sulgemisel kokkuhoitud raha pannakse? Ühes vastustest ütles Külanurm, et selle arvelt parandatakse hariduse kvaliteeti. Mil moel aitavad teie valitud vahendid haridusvõrgu reformimisel kaasa sellele, et hariduse kvaliteet Puurmani mõisakoolis tõuseks? Vastust ei ole.
Ehmunud ametnikunäolt langeb kummine mask vaid hetkeks, kui ta ütleb, et tema ema ja isa on õpetajad.
Reaalsus, tema jutu taustal: seadus nõuab, et kooli puhul peavad lapsevanemad viis kuud enne kooliaasta algust saama teada, et kooliga seoses on tehtud muutusi. See päev oli 31. märts.
Kiirkorras lendas koolivõrgu reform Põltsamaa vallas seetõttu, et aastat ei kannatanud oodata. Tuleva aasta märts on liiga lähedal kohalikele valimistele. See oleks tekitanud probleeme vallajuhtidele, kes tahavad saada tagasi valitud.
Puurmanis võib leida üksikuid, kes on valla poolt peale surutud muutuse poolt. Aga nende puhul tuleb arvesse võtta, et nad töötavad samade inimeste otsealluvuses, kes reformi vedasid. Kelleltki ei saa nõuda, et ta põhimõtete pärast oma lapsed nälga jätaks.
Avan praeguse Põltsamaa valla moodustunud nelja omavalituse ühinemislepingu. Loen uuesti ühinemise eesmärke. See sisaldab väljendeid «tulemuslik juhtimine läbi kompetentse ja motiveeritud ametnikkonna, omavalitsusüksuse strateegilise juhtimise...»; «elanikele avaramad osalusvõimalused kohaliku elu korraldamise üle otsustamisel, suurem kohalik identiteet ja laialdasem kogukonnapõhiste algatuste kasutamine».
Seal pole sõnagi sellest, et kui kool kaob või kooli kvaliteet suurreformi tõttu alla käib, kaovad siit esmalt lastega pered ja siis juba ka kõik ülejäänud. Tasapisi, ajapikku, kindlalt.
Autor on Postimehe ajakirjanik.