iDeal kampaania

Raimu Hanson: elutöö tehtud

Raimu Hanson tunamullu raamatuesitusel Tartu linnamuuseumis.

FOTO: Sille Annuk

Paar nädalat tagasi, 26. veebruaril kell 9.19 saatis armas kolleeg Aime Jõgi mulle arvutisse kirja teatega, et tal on mulle uudis. Olin kodus haige. Aevastused, nohu ja köha ning nendega käsikäes tulnud põskkoopapõletik olid mind sundinud tööst toimetuses eemale jääma. Aime avaldas kirjas lootust, et vahest turgutab tervist pressiteade elutööpreemiast, mille üheks nominendiks on mind Mati Määritsa ja Toomas Kümmeli kõrval arvatud.

«Ma väga loodan, et Sina oled preemiasaaja. Palju õnne ja head vedamist soovin nüüd!ۛ» kirjutas Aime. «Ma olen esimene, kes sellest teatab, eks?»

Ta oligi esimene. Tubli toimetaja ja samuti väga hea ajakirjanik Vilja Kohler jäi kõigest paar minutit hiljemaks.

Õnnitlusi tuli sel päeval ja mõnel järgmiselgi uksest ja aknast, eriti arvutiakendest. Helistas isegi paar sellist tuttavat, kelle häält ma olin kuulnud viimati paar-kolm aastat tagasi. Justkui ma oleksingi elutööpreemia saanud, kuigi ma olin (ja olen praegu, nende ridade kirjutamise ajal, reedel kell 16.30) kõigest üks kolmest võimalikust saajast.

Õnnitlemised mõjusid hästi, perearst lõpetas haiguslehe. Aitäh, Aime, Vilja, Merike, Kätrin, Mart, Urmas ja kõik teised õnnitlejad! Aitäh, doktor Anu Starkopf! Tänan teid, Hans H. Luik, Igor Rõtov, Toomas Leito (puhka rahus!), Jüri Ehasalu ja Margus Mets, kes te 5000 eurot kokku panite ja nominendid välja valisite!

Sõltumata sellest, kas ma saan või ei saa preemia, olen elevil ja rõõmus, et olen asjatundjatele silma hakanud ning vägeva pinutäie au ja suure kubu õnnitlusi välja teeninud. See annab jõudu jätkata.

Aga, oot-oot! Mida jätkata, kui selle nomineerimisega on antud vihje, et pikka pidu enam ei ole, elutöö on tehtud ja teist elu siin maamuna peal ju ei anta ... Memento mori – pea meeles, et oled surelik!

Enne Aime saadetud teate lugemist oli justkui kõik ilus. Lähemateks nädalateks ja isegi kuudeks kavandatud lugude ideedest on nimekiri, mõni teema ja märksõna on seotud isegi tähtpäevadega järgmisel paaril aastal. Ja nüüd siis järsku lõikab elutööpreemia võimalike saajate hulka nimetamine jalad alt, sest paneb mõtlema sünniaastale 1957.

Aga vahest paneb see ka mõtlema, et tavaliste uudiste kõrval tuleb leida mahti säherduste tegemiseks, milles avaldub rohkem niisugust ollust, mis aastate ja aastakümnete jooksul ajakirjanikutöös kogetud. Ja seda on palju. Alates sellest ajast, kui Tartu ülikooli ajalehe toimetaja Rein Veidemann pani mind aastal 1975 kirjutama rebaste ballist. Ja sellest ajast, kui Ilmar Rattus (rahu tema põrmule!) mind Edasi toimetusse tööle võttis, kui ma olin veel üliõpilane. Ja sellest ajast, kui Vahur Kalmre mind aastal 2001 Tartu Postimehes reporteri ametisse vormistas. Tänan teidki!

Aitäh teilegi, armsad Tartu Postimehe, Postimehe, Edasi ning ajalehe Noorte Hääl Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas ja ajalehe Tartu Riiklik Ülikool lugejad!

Tagasi üles