Toomas Lepp: peokutsetest jääb ettevõtluse toetamisel väheks

Toomas Lepp Foto: Erakogu

Te pole meile olulised! Kas see on tõesti Tartu linna sõnum traditsioonilistele ettevõtetele?

Senini olen teadnud Tartu ettevõtluse osakonna olemasolust peamiselt tänu kord aastas korraldatavale Tartu ettevõtlusnädalale (mille korraldamisele on ka meie ettevõte ja inimesed vabatahtlikult aastate jooksul kaasa aidanud) ja selle lõppakordiks olevale külluslikule ettevõtlusgalale. Lisaks peab kohalik võim meid meeles kutsetega mõningatele traditsioonilistele iga-aastastele tähtpäeva- või piduüritustele. Nüüd andis Tartu Postimees teada muudatustest selles osakonnas («Ettevõtluse osakond saab uue nime ja fookuse» TPM, 4.3). Asusin suure huviga lugema.

Artiklist saan teada, et võetakse ametisse spetsialistid seksikate nimedega uusettevõtluse (ilmselt lugeda start-up), teenusmajanduse, nutika ettevõtluse, targa linna ja välisinvesteeringute valdkonna edendamiseks. Vastutav abilinnapea lisab, et ei plaanita toetada ühte või teist ettevõtet – räägime sellest, kui lihtne on asju ajada. Kõlavad sõnad.

Tartus ja selle lähiümbruses tegutseb märkimisväärne hulk tublisid ettevõtteid, kes on suutnud tugevad jalad alla saada linnavalitsuse toeta. Valdavalt müüvad need ettevõtted oma toodangu kaugele Eesti piiri taha ning toovad lihtsustatult öeldes juba aastakümneid järjest Tartumaale otse töötajatele makstavate palkade ja nendele lisanduvate riigimaksuna kümneid ja kümneid miljoneid eurosid, millest suur osa jõuab edasi siinsesse kaubandusse, kinnisvaraarendusse või teenusmajandusse.

Kes soovib, leiab lihtsasti avalikest andmebaasidest edetabeli Tartumaa suurimate töötasumaksude maksjate kohta. Kui võtta sealt välja riigieelarvest finantseeritavad asutused, mille osatähtsus on teatavasti Tartus teiste omavalitsustega võrreldes tunduvalt suurem (ja kes sisuliselt pööritavad eraettevõtete tasutud maksuraha), ning suured jaekaubandusketid, jäävad alles traditsioonilistes tööstusvaldkondades tegutsevad ettevõtted: puidutööstus, toiduainetetööstus, masinaehitus.

​Soovin linnaisasid tänada seniste peokutsete eest ja kui neid peaks peale selle arvamusloo ilmumist veel saadetama, püüan ikka võimalust mööda nendel edaspidigi osaleda. Eks pidusid on ka vahepeal vaja pidada. Paraku ei ole aga piduõhkkond see olukord, kus saaks linnavõimu esindajatega töiselt arutada probleeme, mis ettevõtluskeskkonna parandamisel oleks vaja lahendada, et needsamad nimetatud põhilised maksumaksjad ennast vähegi mugavamalt ja hoitud tunneksid, nagu lugupeetud abilinnapea soovib.

Paraku ei ole aga piduõhkkond see olukord, kus saaks linnavõimu esindajatega töiselt arutada probleeme, mis ettevõtluskeskkonna parandamisel oleks vaja ära teha, et needsamad nimetatud põhilised maksumaksjad ennast vähegi mugavamalt ja hoitud tunneksid.

Olen teinud mitme koosseisu linnapeale ja abilinnapeadele ettepaneku, et ettevõtlusosakonnas võiks olla linna jaoks olulisematele ettevõtjatele oma kliendihaldur – nii, nagu seda teevad näiteks pangad. Täiesti piisav võiks olla, kui see nimetatud kliendihaldur koos mõne abilinnapeaga jõuaks aastas korra omal initsiatiivil käia külas Tartu paarikümnel suuremal maksumaksjal, et vaadata, kuidas neil on läinud, ja kuulata, mis neil mureks. Selleks kuluks neil ehk maksimaalselt kümme tööpäeva aastas. Sama haldur saaks olla ettevõtte kontaktisik linnavalitsusega asju ajades ning aidata tal leida õige ja kiire tee, kuidas bürokraatialabürint kiiresti läbida. Jällegi just nii, nagu vastutav abilinnapea on öel-nud. Siiani on minu mõtted jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes.

Lugedes aga uue ettevõtlusosakonna ametite nimistut, peab olema elav kujutusvõime, leidmaks nende hulgast isikut, kes sellist ülesannet võiks tulevikus täita. Ka ei oska ma kuidagi arvata, kelle poole nendest kõlava nimega ametnikest peaksin tulevikus pöörduma, kui vajaksin nõu näiteks ehitusõiguse andmise küsimustes, mida abilinnapea pisut hiljem linnavalitsuse ühe ettevõtlust toetava ülesandena nimetab.

Teine koht, kus kohalik võim koos ettevõtlusosakonnaga võiks ja ka suudaks kaasa rääkida (see on suisa tema põhiseaduslik kohustus), on piirkonna hariduselu kujundamine. Riigid, kellele me alt üles vaatame ja kelle järgi joonduda soovime – Soome, Rootsi, Saksamaa, Šveits –, suudavad anda 40–60 protsendile gümnaasiumiastme lõpetajatest üldhariduse kõrval teataval tasemel kutsehariduse koos reaalse kogemusega kodukoha lähedastest ettevõtetest. Seetõttu on sealsed noored tunduvalt teadlikumad nüüdisaegse kohaliku tööstuse tasemest ja võimalustest ega pea traditsiooniliste ettevõtetega seotud ametite õppimist ainult nende hädavariandiks, kes ei mahu riigipirukast või popist virtuaalmaailma ärist osa saama.

Tartumaal on selliseid ameteid õppivaid noori alla 20 protsendi gümnaasiumiastme õpilastest. Olnud ise ettevõtluses üle 25 aasta, olen osalenud mitmes kõlava nimega töörühmas ja strateegiaarutelus eesmärgiga «populariseerida kutseõpet». Kõik need algatused on vaikselt susisedes õhust tühjaks jooksnud. Viimane mullu suvel. Nende aastatega ei ole erialase õppe saajate arv Tartumaal protsendipügalagi võrra kasvanud. Iga õppeaasta alguses kuuleme uute ja uute õppeklasside avamisest traditsioonilistes gümnaasiumides «suure nõudluse tõttu».

Asja püüavad omaette ja otse vaikselt edasi ajada mõned fanaatikutest gümnaasiumiõpetajad ning üksikud ettevõtjad, kes püüavad neid oma põhitegevuse kõrvalt aega ja raha näpistades toetada. Üheskoos püütakse luua väikese õppemahuga eriõppealasid, millest ei piisa kaugeltki tööks vajalike oskuste omandamiseks. Aga vähemalt nende gümnaasiumide noored saavad kohalikes ettevõtetes pakutavatest töövõimalustest pisut rohkem aimu, kui on võimalik hankida mõnest 45 minutit vältavast ekskursioonist paari ettevõttesse iga-aastase karjäärinädala jooksul. Seeläbi on neil vähemalt olemas veel mõni võimalus, mille vahel oma haridustee jätkamise ja elukutse valiku otsuste tegemisel vaagida.

Ometi võiksid asjad palju kiiremini edeneda, kui kohalik võim eelarve kaudu pisutki neid protsesse suunaks ja kiirendaks. Või arvavad meie poliitikud hoopis, et ettevõtjate taskusse kannatab kätt veel sügavamale lükata ja lisaks niigi kõrgetele tööjõumaksudele ka hariduse andmise koormuse veel suuremas osas nende õlule veeretada?

Meenutades, millist kiitust ja kõlapinda poliitikutelt pälvis aastatagune ühe Viljandi tööstusettevõtte eraakadeemia loomise algatus, võib see tõesti nii olla. Seda võib vaadata aga ka kui viimast appikarjet: riiklik haridussüsteem ei suuda toota spetsialiste, keda ettevõtted vajavad.

Huvitav oleks ka teada, millise valdkonna investoreid investeeringutele spetsialiseeruv ettevõtlusosakonna töötaja Tartusse meelitama hakkab? Need investeeringud ei saa ilmselt kaasa tuua uusi töökohti, sest töökäsi või tööajusid napib kogu Eestis, nii ka Tartus igas valdkonnas.

Mulle on silma jäänud ka linnavalitsejate suur vaimustus igasuguste projektide kirjutamisest, millele on võimalik küsida eurotoetusi. Me võiksime endale aga aru anda, et juba praegu on meie riik saavutanud sellise jõukuse, kus selliste toetuste suurus on vähenemas.

Palju jätkusuutlikum oleks panustada sellele, et suudame ise oma elu siin korraldada ja kinni maksta ega peaks täima rehepapi kombel küla peal projektiraha toetuseks küsimas. Selleks on aga vaja, et siinsed ettevõtted suudaksid püsida konkurentsis, valmistada üha keerukamaid ja kallimaid tooteid, arendada samaväärseid teenuseid ning pakkuda seeläbi paremini tasustatud töökohti, millest saab ka linnakassa palju püsivama sissetulekuallika kui ühekordsetest projektitoetustest. Võib-olla oleks võimalik sellistele projektidele pühendatud aja kõrvalt võimalik leida kiiremini mõni tund, et vastata ettevõtjate kirjadele või ettepanekutele, millest mõned ootavad vastust juba kuid.

Täiesti piisav võiks olla, kui see nimetatud kliendihaldur koos mõne abilinnapeaga jõuaks aastas korra omal initsiatiivil käia külas Tartu paarikümnel suuremal maksumaksjal, et vaadata, kuidas neil on läinud, ja kuulata, mis neil mureks.

Kui ma oma loo alguses ütlesin, et oleme 25 aastat suutnud hakkama saada linna toeta, siis lõpetuseks tahan linnavõimu kiituseks lisada, et selle aja jooksul ei ole kohalik võim meie toimetamist ja arengut ka takistanud. Mina ja minuga seotud ettevõtted ei ole kordagi erinevate linnavalitsuse koosseisude ametnikega asjaajamisel tajunud korruptsiooni, mille kahtlused on Tartu linnavalitsust viimastel aegadel palju räsinud. Oleme oma asjad, mis peamiselt on olnud seotud ehituste ja juurdeehituste lubade ja kooskõlastuste hankimisega, lõpuks ikka aetud saanud ilma kellelegi selle eest meelehead või teeneid pakkumata. Iseasi, kas meie aja- ja närvikulu selleks on olnud proportsioonis teema olulisusega ja kas selle kulutatud aja asemel oleksime saanud ehk hoopis oma põhitegevust arendada.

Mõnes meist ida poole jäävas riigis võiks ainuüksi seda juba suurepäraseks tulemuseks pidada. Meist lääne poole jäävates riikides on aga minu kogemuste põhjal kohalik võim palju rohkem näoga ettevõtjate poole. Teadagi, kust me oleme tulnud, ja meie jõudmine kuhugi keskele ida ja lääne vahel ongi tulemus, millega praegu ehk rahul peaksime olema.

Lihtne ja kiire asjaajamine linnavalitsuse koridorides ja kaasaaitamine kohaliku hariduse muutmisel rohkem kohalike ettevõtete vajadusele vastavaks olekski ehk ainukesed asjad, kus traditsioonilise valdkonna ettevõtted linnavalitsuse tuge ootaksid.

Kuniks seda uueneva ettevõtlusosakonna strateegiast välja ei paista, saame ainult tõdeda, et fookus võib küll uus olla, aga oluline osa Tartu ettevõtlusest jääb selle vaateulatusest välja – ehk kinnitust kipub leidma hüpotees, mille loo alguses püstitasin.

Lootuses, et äkki ei ole käimasolevas ettevõtlusosakonna uueks loomise protsessis veel mööda lastud hetk, et teha järgmine samm sinna poole, kuhu ju arvame ennast kuuluvat, ja hakatagi üheskoos tegutsema nii, nagu ettevõtjad ja kohalik võim teevad ühiskondades, keda endale eeskujuks seame, saigi see arvamuslugu kokku pandud.