Sirje Toomla: kui oskuskeel absurdne tundub

Sirje Toomla Foto: Margus Ansu

Arvatavasti on suurem osa inimesi kordki elus puutunud kokku oskuskeelega. Meeldib see või mitte, kuid näiteks seaduste keel, mis peab olema ülitäpne, ilmselt jääbki tavakeelest mõnevõrra erinema. Näiteks filoloog võibolla mõistaks karistusseadustiku lauset «Teise inimese tapmise eest – karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega» nii, et esimese tapatöö eest ta kohtu alla minekut kartma ei pea. Õnneks tavainimene seadusi iga päev lugema ei pea. Aga kui paratamatult puutume õiguskeelega kokku, tekitab see kõvasti peamurdmist ja küsimust, kas seaduste keel peab ikka tavakeelest nii palju erinema.

Ehitusvaldkond on üks selliseid, millega majaomanikul tuleb varem või hiljem tegemist. Juba selline tavaline ja arusaadav sõna nagu ehitamine ei ole nii üheselt mõistetav, nagu võib tunduda. Tavakeeles tähendab ehitamine laias laastus seda, et sa võtad sobivad materjalid ning paned need arhitektuuri- ja inseneerianõudeid (ja loomulikult seadusi) järgides õigesti kokku. Tulemusena kerkib elamu, kuur, sild, torn jne ehk ehitis või rajatis. Ehitusseadustiku järgi see niisama selge pole, seadus ütleb, et ehitamine on ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused.

Seadus on seadus, ning kui tavainimesel on tarvis näiteks ära lammutada oma vana maja, sest tahab uut ehitada, selgub, et esmalt peab ta taotlema kohalikult omavalitsuselt ehitusloa, täpsemalt ehitusloa hoone lammutamiseks. Tavaarusaama järgi on see täiesti absurdne sõnapaar, kus on kokku pandud kaks vastandlikku tegevust. Kui keegi midagi lammutab, on selle tulemusena lammutatav objekt kas ära lõhutud või koost lahti võetud. Õnnetul kinnisvaraomanikul võib juhe täitsa kokku joosta sellises mõistusvastases olukorras, kus selleks et lammutada, tuleks nagu hoopis ehitama asuda.