iDeal kampaania

Piret Bristol: mul ei ole telefoni

Tuleviku surnuaed

FOTO: Artur Kuus

Sarja siin- ja sealpool Emajõge 3. osa.

Minu pood teab minust kõike. Seesama hubane raamatupood Tartus, mis jääb mu teele iga päev ja kust iga nädal midagi ostan, kuigi kodu pole kummist. Aga ühel hetkel ütlesin poes välja lause:

«Mul ei ole telefoni.»

Viis, kuidas ma reaalsust tajusin, muutus selsamal hetkel, teenindaja aga kaotas minu vastu huvi.

Sain ise ka aru, et 21. sajandi inimese suus on see võimatu lause.

Sa pigem maigutad suud, sest keegi ei kuule, mis sa ütled. Taju selekteerib selle välja – on tõestatud, et väga võõras asi jääb inimestele tabamatuks. Meie aeg peaks tooma tajupsühholoogias murrangulisi teadmisi. Võime teha iga päev enda kohta üllatavaid leide. Vaja on ainult teaduslikku tuge nende tõlgendamiseks.

Päev varem olin samas poes üritanud maksta sularahaga. Müüja uuris, kas raha on väike, aga oli viiekümnene ja tegin pangakaarditehingu, ehkki oli sihuke mõte, et mõnikord võiksid nad ju mitte teada minu tehinguid. Tahan olla anonüümne! Las ka digiriigile jääb üllatus ja äraarvamismoment! Las robot mõtleb.

Järgmisel päeval tahtsin samas poes realiseerida minu kui usina raamatuostja arvele kogunenud punktidest tuletatud kinkekaardi. Oletasin, et see on arvutis kirjas. Lootsin klientide andmebaasile!

Selgus siiski, et pean näitama kingituse koodi telefonist, kus mul peaksid minu e-kirjad olema.

Aga ei olnud. Mul on vanaaegne nuppudega telo.

Ütlesingi peaaegu tõtt rääkides:

«Mul pole telefoni.»

Müüja kaotas lootuse.

Jäin nüüd kindla peale meelde!

Läksin mõne aasta eest paariks kuuks Tartu-lähedasse maakooli tööle, vaevalt 80 õpilasega kooli vajati 5.–8. klassile ruttu eesti keele asendusõpetajat.

Kui jaanuaris maakooli läksin, siis teeotsal bussipeatuse juures RMK matkaraja ääres oli metsatukk kõrgete mändidega, kus bussi oodates jalutasin. Kaks kuud hiljem oli mets maha võetud ja elu üle mõtlemiseks pidin teised meetodid valima.

Koolis hasartmänge mängida ei või. Kui õpetaja õpilasele kihlveo kaotab, on puhtalt õnneasi, kui ta raha peale kihla ei vedanud. Teadmatusest vedasin juba teisel nädalal ühe kõurikuga kihla, arvestamata, et mul pole nutitelefoni, neil aga on, kuigi tunnis neid välja võtta ei tohi. Oli vaja ühe liitsõna õigekirja vaadata. Mul on ju põhimõte, et kirjutan, nagu on ilusam, aga sõna õige versioon oli mitteilus. Mind kaitses saatus: sõlmisin kihlveo kätekõverduste peale.

Eks see amet mul samas vaimus jätkus. Nutipõlvkond tabas mu nõrgad kohad hästi ära ja kutsus mind korrapidajana tualettruumi kaklust lahutama. Olematust kaklusest ei rääkinud ma kellelegi, sest oli tõesti vedamine, et direktor mind poiste kempsust väljumas ei näinud. Lõpuks kujundas mu päevi koolis teatav hirm, sest suutsin iga päev teha midagi, mis polnud reeglite järgi aktsepteeritud.

Õpetaja olla polnud minu missioon.

Mul on oma kutsumusest teadmine olemas, sisaldades ka arusaama, mis mu osa ei ole. Mitu mu tuttavat on väga missioonitundelised inimesed ning pole põrmugi veider, kui sellest omavahel räägime. Teeme vahel päris suuri sõnu, sest oleme harjunud nii rääkima.

Ma ei kirjutaks raamatuid, kui ei usuks meile antud aja jäädvustamise hädavajadusse. Ma ei kavatse jõuda eestikeelse lause vormistamisega teab mis kättesaamatule kunstilisele tasemele. Kirjutan lootuses, et saame lugejaga teineteisest aru. Mõistmine on ainus probleem, mis elus on. Muud võib rahumeeli teiseks eluks jätta.

Kunagi oli Tartu ülikoolis pühapaikade uurimise keskus. Käisin minagi semestri loengutel, kus Ahto Kaasik rääkis, kuidas pühapaiku kaardistada. Heiki Valk rääkis Meeksi jaanikivist (Meeksist oli pärit Tartu kirjanik Vaino Vahing) ning Jaanus Paal pühakohtade anomaalsest looduslikust kooslusest. Sain teada, et Tartumaal on mitu kihelkonda, kus on pühapaiku väga põhjalikult uuritud – Võnnu ja Nõo.

Sinna pääseb tartlane hästi ligi – päevagi ei kulu, abiks on hiiepaik.ee kaart. Praegu on uuritud kihelkondi mõni rohkem. Ain Raali loengusse ma ei jõudnud, aga teised rääkisid meelde jäänust: kui pühapaigas öö veeta, anomaalses kohas magada, võib isiksus muutuda.

Igasugune otsing ja vaimne teekond muudavad inimest. Kriisid toovad välja, kes sa oled. Tõe ilmnemist piirsituatsioonis on mõnele põlvkonnale koolitunnis krahv Tolstoi «Sõja ja rahu» näitel räägitud: lihtne talupoeg ilmutab lahingus hämmastavat hingesuurust, aga aadlik võib osutuda argpüksiks. Isiksuse muutumist on tänapäeval tõesti vaja. Sest vahel tundub, et olemasolevale minale jääb maailm arusaamatuks ja kitsaks või on millegipärast vale paik. Mis oleks tõhusam, kui muuta isiksust sel moel, et tal oleks juba järgmisel hommikul parem elada? Olen targem, osavam, kiirem. Võrreldes eilse endaga.

Novembris olin päeva Helsingis. Mõtlesin pargis jalga puhata ja elu üle mõelda. Nagu kirjeldatud Ahja teeotsal, kust viib üheksa kilomeetrit metsavaheteed Võndu. Seljataga olid väsitavad päevad.

Kuid Helsingi südalinna park puude ja valgete pinkidega oli sel sombusel päeval juba rahvast täis. Inimesed seisid ühekaupa, pead iseäraliku nurga all ette kallutatud. Nad olid oma telefonides.

Tagasi üles