Pille Tsopp-Pagan: igaühel on õigus vägivallavabale elule

Pille Tsopp-Pagan Foto: Erakogu

Rekordarv nõustamisi ja vähenenud hirm abi otsimise ees – eelmine aasta oli naiste tugi- ja teabekeskusele töökas.

Mullune aasta tõi rekordeid. Naiste tugi- ja teabekeskusesse pöördub üha enam ohvreid ning see pole märk lähisuhtevägivalla suurenemisest, pigem sellest, et perevägivallast rääkimine pole enam tabu. Maha on võetud valehäbi ja hirm ning meie olemasolust teatakse rohkem.

Kaua olid abi vajavate naiste ning laste arv aastate kaupa sarnased: kuni 130 naist ja 150 last aasta kohta, nii oli veel 2017. aastal. Kuid mullu nõustasime Tartus juba 335 naist, neist esmapöördujaid 237. Aasta varem käis 282 naist, esmapöördujaid 201. Abivajavaid lapsi oli vastavalt 413 ja 280.

Veel arve: pöördujatest 3,9 protsenti olid vanemad kui 65 aastat ning 80 protsenti naistest tulid Tartust ja Tartumaalt.

Mida vajab naine, kes on vägivalla all kannatanud lühemat või pikemat aega? Eelkõige usaldust – tunnet, et teda kuulatakse, usutakse ja toetatakse. Ta vajab professionaalset nõustamist, see tähendab juhtumipõhist kriisi- ja turvanõu, abi edasise elu planeerimisel, psühholoogilist tuge, mille kestus sõltub läbielatud trauma olemusest ja võib kesta aastaid. Kui abivajajal on lapsed, on kliinilise psühholoogi tehtav hindamine hädavajalik, sellele järgnev töö lapsega sõltub trauma sügavusest.

Vaja võib minna ka juristi abi alates lihtsamate juriidiliste toimingute tegemisest kuni kohtuprotsessides osalemiseni välja. Mõned kohtuprotsessid vältavad aastaid.

Töö nendega, kes on ohvriks sattunud, on pikaajaline ja kallis. Psühholoogilist nõustamist pakkusime läinud aastal 1544 tundi (aasta varem 1434 tundi) ning juriidilist nõustamist (sh kohtus esindamist) 793 tundi (aasta varem 597 tundi).

Mida vajab naine, kes on vägivalla all kannatanud lühemat või pikemat aega? Eelkõige usaldust – tunnet, et teda kuulatakse, usutakse ja toetatakse.

Varjupaigas vajas öömaja 25 naist, kelle keskmine ööbimispäevade arv oli 48,9. Aasta varem majutasime 29 naist, keskmine ööbimispäevade arv 41,4. See on huvitav areng, sest varasematel aastatel vajas ööbimist ligikaudu 30 protsenti meie juurde jõudnud abivajajatest – märgatavalt on juurde tulnud neid, kes vähemalt elukoha pärast muretsema ei pea.

Nõustamiskeskuse tiim on Eesti suurim. Meil on tööl kaks sotsiaalnõustajat, lisaks osalise tööajaga nõustajad ja öise telefonivalve inimesed. Veel on osaajaga abiks kaks psühhoterapeuti ning kliiniline lapsepsühholoog, samuti kaks juristi. Kõik suure südamega eksperdid.

Terapeutide, psühholoogi ja juristide hõivatus on otseselt seotud raha olemasoluga – riik toetab nende tööd ohvritega ainult osaliselt, sõltuvalt abivajaja vastu toime pandud kuriteo olemusest.

Lisaraha leidmiseks teeme tõsiselt tööd. Oleme leidnud toetajaid ettevõtetest ja on hulk järjekindlaid eraannetajaid. See tähendab, et kogukond on nõus meie töö olulisusega. Tartu ülikooli kliinikumi lastefond on meie lapsepsühholoogi tööd toetanud juba alates 2014.aastast – 360 tunni jagu nõustamist aastas.

Paraku pole Tartu linn viimaste aastate jooksul terapeutide ja juristide tegevuse toetamiseks võimalust leidnud. Me ei ole kaotanud optimismi ja käime selle vajadust linnavanematele järjepidevalt selgitamas. Vajadus teraapia ja juriidilise abi järele on praegu märgatavalt suurem, kui selleks ressurssi jätkub. Tartu-suurune piirkond vajab juurde otseselt perevägivalla eksperte – juriste, terapeute ning lapsepsühholooge. Järjest sagedasem perevägivallast rääkimine toob meie juurde suurema hulga abivajajaid. Pelgalt öömaja ja sotsiaaltöötaja nõustamisega nende elu paremaks ei muuda.

Meie mitme projekti fookus on olnud vanemaealistele naistele vägivallavaba elu saavutamine. Oleme koolitanud kogukonna liikmeid märkama ja abi otsima, kui midagi on eaka naabriga valesti.

Selle aasta tegevuskava on meil tihe. Igaühel on õigus vägivallavabale elule. Kunagi pole vägivalla vastu seisjaid liiga palju.