Muna või kana? Sama küsitakse apteekri ja arsti või farmatseudi ja keemiku kohta ning vastus sõltub ikka vastaja enda kuuluvusest. Tegelikult pole ju arukas kahe küljega münti pikuti pooleks lõigata ning selge on ka see, et apteek eeldab apteekri olemasolu ja vastupidi.

Vanimad viited ravimite valmistamisele ja muule apteekerlikule tegevusele pärinevad Indiast ja Sumerist juba 6. sajandist eKr. Vana-Kreekas tekkisid preesterkonnast eraldunud meedikute seas uued elukutsed: nii hakati ravimitundjaid kutsuma farmakopoioideks, ravimtaimede tundjaid risotoomideks, ravimite müüjaid tunti kui farmakopoole ning ravimite valmistajate kohta käibis nimetus migmatopoolid. Neist saigi alguse uus elukutse – apteeker, hiljem farmatseut ja proviisor.

Algsed apteegid tegutsesid hellenistlikus Aleksandrias juba 4.–1. sajandil eKr. Ka sõna «farmaatsia» pärineb muistsest Egiptusest. Hellenismi perioodi (u 330–30 eKr) apteegid olid seejuures vanemad kui sõna «apteek» ise.

Apteek (kr k apothḗkē, ἀποθήκη) tuleneb sõnadest apo (ära) ja thḗkē (laegas, mahuti). Seega tähendab apteek otsetõlkes millegi ära mahutamist või paigutamist ehk apteegi all mõisteti esialgselt säilitusruumi, ladu või hoidlat. Tõsi, alguses ei peetud paigutatava all silmas sugugi ravimeid, vaid hoopis … veini. Vana-Roomas tähistati sõnaga apothēca maja ülakorrusel paiknevat ruumi, kus hoiti veini ja mis erines veinikeldrist (ld cella vinaria), kuigi vahel kasutati seda sõna just veinikeldri tähenduses. Hiljem hakati nii nimetama ka teisi säilitusruume ning näiteks aastal 1494 Franciscus Grapalduse koostatud «Lexicon de partibus aedium» nimetab apteegiks maja teatud osa (millel ei ole midagi pistmist ravimitega). Veelgi hiljem tunti apothec(a)’na pisikest poodi (boutique), kus tõesti võis olla probleem rohkete kaupade mahutamisega kitsukesele pinnale. Lisatagu, et näiteks itaalia keeles on apotheca vaste bottega või vana hispaania keeles botica, milles on ära tuntavad nii apteek kui ka butiik.

Juba antiikaja õpetlane Claudius Galenus (129–219 pKr) nimetas apotheca’ks ruumi, kus ta ravimeid hoidis, mistõttu võib selle sõna kasutamist apteegi tähenduses seostada 2.–3. sajandiga pKr. Igatahes oli ja jäi antiikaegne apteek pelgalt ravimite säilitusruumiks, mille nimetamine «ladina köögiks» sai teoks alles aastasadu hiljem.

Teisest sajandist kuni ristisõdadeni iseloomustas Euroopa meditsiini üha süvenev suletus. Seda perioodi iseloomustab hästi varakristliku teoloogi Quintus Septimius Florens Tertullianuse (155–240 pKr) seisukoht: «Teadus arstirohtudest on pettus, sest kui keegi peakski terveks saama mateeria kaasabil, siis paraneb ta ometi mitu korda varem, kui ta end jumala armu alla usaldab.» Samal ajal kiirenes tsivilisatsiooni areng araabia maailmas ja nii avati Bagdadis 754. aastal esimene avalik apteek, mis vastas nüüdisaegsele apteegile kõigi kolme tegevusala poolest: ravimite ja nende koostisainete säilitamine, ravimite valmistamine ning ravimite väljastamine koos patsientide nõustamisega. Euroopas hakati uut tüüpi apteeke looma alles 12. sajandil, vanimad neist tegid hädalistele uksed lahti Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas, Horvaatias ning, üllatus-üllatus, ka Tallinnas ja Tartus.

Tallinna Raeapteeki on ajalooürikutes esimest korda mainitud 8. aprillil 1422, seega seisab kahe aasta pärast ees selle 600. aastapäeva tähistamine. Tegemist on erakordse ja ülemaailmse tähtsusega sündmusega, sest Raeapteek on teadaolevalt vanim apteek, mis tegutseb siiani samas hoones ja samades ruumides. Tema tõsine konkurent on Itaalias Firenzes aastast 1221 tegutsev dominikaani munkade rajatud Santa Maria Novella apteek, mis on aga oma algset asukohta muutnud. Sama lugu on Horvaatias Dubrovnikus aastal 1317 frantsisklaste kloostris tegevust alustanud apteegiga, mis tegutseb praegugi samas kloostris, kuid teistes ruumides.

Ent Taaralinna vanim apteek hingab Revali vennale tihedasti kuklasse. Teadaolevalt kutsus aastal 1422 Tartu raad Tallinna raeapteekri magister Johann Molneri Tartussegi apteeki rajama ja ta tegutses siin aastani 1440. Selle apteegi avamise aeg pole teada, esmamainimine jääb aga aastasse 1430. Heino Gustavson on maininud aastat 1426, kuid pole selge, millisele allikale ta tugines. Võib vaid arvata, et Molner sai oma ülesandega hiljemalt paari aastaga toime.

Üks on kindel: pisikese Eesti aladel on apteegid tegutsenud juba märksa varem kui meie lähiriikides. Alla jääme vaid Lätile, kus aga vanima apteegi hoone säilinud ei ole. Meie ülivanad apteegid on Eesti uhkus, oleme maailma ulatuseski uskumatult väljapaistev apteegimaa. Minu arvates on meil seda arvestades lausa riiklik ja rahvuslik auasi olla oma apteekidega teistele riikidele eeskujuks, mitte aga halbade eeskujude sissetooja.

Kahjuks on meie apteegisüsteem, pigem küll -süsteemitus, viimastel kümnenditel just selle halvema tee valinud. Kui nii jätkame, taandareneme tagasi aastatuhandete taha, mil apteegiks nimetatu oli pelgalt pudipadipood või veelgi halvemal juhul lihtsalt üks ruum millegi mahutamiseks. Hea, kui see midagi oleks vähemalt vein, kuid parem müüdagu veini ikka veinipoes ja ravimpreparaati väljastatagu apteegist, nagu see ajalooliselt välja kujunes ja on arenenud riikidele omane.

17. ja 18. sajandiks loodi apteegid lisaks Tallinnale ja Tartule ka mujal, nii et aastaks 1785 olid kõikides meie suuremates linnades apteegid olemas. Tsaariaja lõpuks ja Eesti Vabariigi perioodil oli kogu maa ühtlaselt kaetud piisavalt tiheda apteegivõrguga, elas ju toona suurem osas rahvastikust veel maal. Nii võis aastal 1934 Eestis kokku lugeda 210 apteeki, millest lõviosa kuulus proviisoritele, üksikud ka omavalitsustele või haigekassale.

Seda perioodi võib pidada Eesti apteekide kuldajastuks, mil apteek kujutas endast tüüpiliselt tervet maja, kus leidusid ka eluruumid. Sellise apteegi pidamine oli elulaad, maa-apteeker kuulus koos koolmeistri ja kirikuõpetajaga nn maa soola hulka. Mitmetes keskustes sai proviisorist koguni linnapea või muu kogukonna liider. Just seda õhustikku on oma teostes tabavalt kirjeldanud apteekriabiline Oskar Luts. Pole liialdus tõdeda, et tolleaegsed proviisorid ehk rohuteadlased ja apteegid moodustasid olulise osa Eesti kultuuriloost. See romantiline aeg ei tule niisugusel kujul muidugi tagasi, kuid keegi ei keela hea hariduse ja laia silmaringiga proviisoril ka nüüdisajal apteeki tulijaga ilmaelu üle filosofeerida.

Nõukogude perioodi lõpuni ehk ligi 60 aastaks jäi apteekide arv pea samaks (215), kuigi rahvastik valgus järjest enam linnadesse ja rahvaarv kasvas ligi 400 000 inimese võrra. Eesti taasiseseisvudes rahvastik u 200 000 elaniku võrra küll vähenes, kuid apteekide arv, va sunnik, võttis kätte ja kerkis pea viiesajani. Ainult et nüüd hakkasid terveid maju pahatihti asendama kummalised akendeta boksid.

Alates eelmise sajandi lõpust on ravimite valmistamine apteegis kohapeal kõvasti vähenenud. Seda ei ole põhjustanud ainult kvaliteetsete tööstuslike ravimpreparaatide paremus võrreldes apteegi enda toodanguga, vaid ka apteegiomanike mugavus ja majanduslikud kaalutlused, sest arsti kirjutatud ravimite valmistamine apteegis eeldab vastavaid ruume, koostisaineid, töövahendeid ja töötajaid ehk kokku võttes üsna suuri lisakulutusi. Samas on riik kehtestanud apteegisisesele ravimite valmistamisele arusaamatult madalad hinnad. Nii on vahendada tulusam kui toota, nagu on tihti muudeski valdkondades. See aga ei tähenda, et vajadus individuaalsete ravimite järele nüüdsel ajal puudub ega ka seda, et ajaratas tuleks tagasi pöörata ja hakata taas pille veeretama. Erinevalt üldapteekidest valmistatakse ravimeid haiglaapteekides ikka suures mahus, meie haiglates ja paljudes välisriikides ka üldapteekides on ravimite kohapeal valmistamiseks kasutusele võetud väiketootmiseks sobilikud nüüdisaegsed seadmed. Igatahes on meie proviisoritel ja farmatseutidel nende haridusest tulenevalt ravimite valmistamise oskus olemas nagu mullu ja muistegi.

Vastukaaluks ravimite valmistamise vähenemisele otsib nüüdisaegne apteek kogu maailmas oma uut identiteeti esmatasandi tervishoiuteenuste pakkumisel. Siit tulenevadki näiteks vererõhu mõõtmine, veresuhkru ja kolesterooli sisalduse määramine, toitumisnõustamine või gripi vastu vaktsineerimine apteegis, rääkimata põhjalikust raviminõustamisest. Eestil on siingi palju tegemata tööd, sest kummalisel kombel puudub meil isegi selge apteegi definitsioon, ning kuigi proviisor ja farmatseut kuuluvad tervishoiutöötajate hulka, pakub apteek bürokraatia keeles tervishoiuteenuse asemel pelgalt apteegiteenust. Ometi on apteeker ja arst aegade algusest ühe ja sama mündi kaks külge.

Mis edasi? Arenenud maades on katse ja eksituse meetodil ammu selgeks saanud, et tervishoidu teeniv apteegindus ei ole tavaline äri, vaid vajab kindlate piirangute abil asjatundlikku suunamist. Kogetud on sedagi, et apteegi kõik omandivormid on halvad, kuid neist kõige vähem halb on apteekide kuulumine proviisoritele ja kõige halvem ravimite müük väljaspool apteeke. Eestil on unikaalne võimalus õppida teiste vigadest. Inimeste tervist kui kalleimat vara puudutavad otsused tuleb teha tervishoiu esmatähtsusest lähtudes. Ükskord me kohtume proviisoriga niikuinii!