Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/07/04/12326170t1h4291.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/02/26/12974195t1h25c0.jpg)
Paljud loomaomanikud lasevad oma koerale vaktsineerimas käies naha alla panna ka kiibi, kuid ei kanna selle numbrit ühtegi registrisse. Veterinaaride sõnul võib sel juhul kiipimist pidada sama hästi kui mõttetuks, sest looma pole kadumise korral ikkagi võimalik peremehega kokku viia.
Tartu linnavalitsuse linnamajanduse osakonna linnapuhastuse peaspetsialist Madis Tammeorg tuletas loomaomanikele meelde, et Tartus on koerte kiipimine alates 2015. aastast kohustuslik. «Kasside ja teiste lemmikloomade kiipimine on soovituslik ning seda on hoolivad ja oma loomi armastavad inimesed ka aasta-aastalt järjest enam teinud,» rääkis ta.
Kiip pole GPS-andur
Kiibi olemasolu kontrollib linn koostöös varjupaigaga ning kui leitakse koer, kellel kiipi pole, saadetakse omanikule sellekohane manitsev meeldetuletus või hoiatus. Kui aga vabakäigule pääsenud koer kahjustab kellegi vara või tervist, võib omanikku oodata kuni 800-eurone trahv.
Eedeni keskuse PetCity kliiniku veterinaar Kristel Loorits kinnitas, et loomaomanike seas on levinud väär arusaam, justkui toimiks kiip GPS-andurina, mis näitab läbi õhu ära, kus loom asub. «Tegelikult kannab kiip endast vaid numbreid, mida saab tuvastada spetsiaalse lugeriga, mis on üldjuhul olemas loomakliinikutes, aga tihti ka varjupaikades,» selgitas ta. «Et numbrid annaks vaste omanikuga, peavad need olema sisestatud registrisse, kuhu on koondatud ka loomaomanike andmed.»
Paljudele uutele omanikele tuleb üllatusena, et kiip tuleks ka registreerida, tõdes loomaarst Kaie Päike.
Veterinaar Kaie Päike tõi praeguse olukorra kirjeldamiseks näitena ühe hiljutise juhtumi, kus kiibi andmete registrisse kandmata jätmine tekitas tõsiseid probleeme. «Oli juhtum, kus kuulutuse kaudu koera ostnud inimesed tulid loomaga läbivaatusele ning selgus, et koeral on kiip, aga see pole registreeritud,» rääkis ta. «Heausksed uued omanikud leidsid peagi ka kuulutuse koera kadumise kohta ning siis selgus, et loom oli lausa varastatud. Õnneks said seekord endised omanikud oma koera tagasi, kuid see kõik oleks toimunud palju kiiremini ja väiksema närvikuluga, kui kiip ja omaniku andmed olnuks korrektselt registris.»
Omanike inimlik viga
Eestis on praegu kasutusel peamiselt kaks registrit: lemmikloomaregister LLR ning Eesti lemmikloomaregister. Neist esimene on kasutamiseks tasuta ning sinna saavad andmeid ise sisse kanda kõik soovijad. Teist registrit haldavad loomaarstid ning sinna pääseb ligi ainult loomakliinikute kaudu.
«Peremehele tutvustatakse registreid kohe, kui loom kiibitakse. Kuna LLR on tasuta ning Eesti lemmikloomaregistrisse sissekande tegemine tasuline, siis eelistavad paljud kasutada just esimest,» sõnas Loorits. «Paraku unustavad koeraomanikud tarviliku toimingu pahatihti lõpule viia või tekib sissekandmisel mingi viga. Nii ongi nende loom nagu numbrimärgiga auto, mida aga kuskile registrisse kantud pole.»
Aeg-ajalt tekib probleeme ka näiteks pesakondadega. «Kutsikad ja kiisupojad lähevad peagi uutesse peredesse ning kasvatajal pole mõtet neid oma nimele registreerida,» rääkis Kaie Päike. «Küll aga peaks kasvataja hoolitsema selle eest, et kiibid uute omanike andmetega registrisse saaksid. Sama käib välismaalt toodud kiibitud loomade kohta. Paljudele uutele omanikele tuleb üllatusena, et kiip tuleks ka registreerida. Teisisõnu ei ole see inimene, kelle käest loom osteti, olulist teavet kas edastanud või pole uus omanik teda õigesti mõistnud.»
Kas kiip on registreeritud või ei, saab hõlpsasti kontrollida vastavatelt veebilehtedelt ning kindluse mõttes on alati otstarbekas mõnest kliinikust asjatundja nõu küsida. Loomale mikrokiibi paigaldus maksab Tartus keskmiselt 20 eurot ning andmete lemmikloomaregistrisse kandmine 11 eurot ja 50 senti.