Lemmit Kaplinski viib volinikud jooksuringile

Tartu volikogu esimees Lemmit Kaplinski on harrastajana sage jooksuvõistlustel osaleja. Aga jooksmisest on tema meelest ka voliniku rollis abi linna tunnetamisel.

FOTO: Kristjan Teedema

Läinud nädalal valis Tartu volikogu oma esimeheks sotsiaaldemokraat Lemmit Kaplinski (39), kes seni on tartlastele olnud tuntud kui trükimuuseumi eestvedaja. Eestvedaja rolli näeb ta endal ka uues ametis. Intervjuu hakatuseks tutvustas ta ideed, et kui volikogus tulevad arutusele detailplaneeringud, võiks avaliku liikumisürituse korras neist kohtadest läbi käia. «Aga kust sa teada saad, milline olukord päriselt on ja kuidas planeering elu muudab? Jooksmine on üks parimaid viise linna õhustikku tunnetada,» põhjendas ta. «Mina jookseks, kes tahab, võib tulla rattaga. Reporter võib ka kaasa joosta.»

Kui leiate, et on vaja volinikega kohti pidi käia, kas vahel on mulje, et volinikel on probleemi- ja kohataju vajaka?

Ma ei saa teiste eest rääkida. See on minu viis linna tunnetada. Võib-olla teistel volinikel on selleks teised viisid. Olen siin linnas pea 40 aastat elanud, aga ringi joostes leian kogu aeg mingeid nurgataguseid uusehitisi ja asju, mida ma varem ei teadnud. Joostes liigud küllalt pika vahemaa suurel alal. Ma ei tahaks öelda, et nad ei tea, aga tahaksin pakkuda lisavõimalust.

Volikogusaalis siiski tuleb ette süvenematust.

Kindlasti on paremaid päevi. Pigem mind häirib volikogu istungi puhul, et see on natuke nagu nullsummamäng. Istungist tehakse veebiülekanne, linnakodanik võib tulla toimuvat kuulama. Aga olgem ausad, väga paljud inimesed ei tea, mis vahe on linnavolikogul ja linnavalitsusel. Saalis küsimusi küsides, ennast paremas valguses näidates ei saavuta mitte midagi. Jah, olen ise ka seda teinud, mõnikord tahad ju humoorika torke teha. Selleks et küsimustel ja vastustel, meelsuse näitamisel oleks mingi mõte, peaks see volikogu saalist välja jõudma. Praegu see ei jõua.

Erimeelsuste väljaütlemisest jääb vähemalt stenogrammi jälg maha. Olid ajad, kui ajakirjanik istus saalis ja kirjutas üles, viimasel ajal on vähe olnud sellist, mida üles kirjutada. Pole lennukaid ideid, kirglikku võitlust.

Iseküsimus, kas linnajuhtimine peab olema dramaatiline võitlus. On selliseid arvamusi muidugi ka, et see peabki olema tulevärk ja mõõgatärin. Aga võib-olla on võitlust vähem ka seepärast, et päris paljud asjad on Tartus heal järjel. Kui on tõsisemad küsimused õhus, siis seda draamat saab ka. Minu volinikuks olemise üks dramaatilisemaid aegu oli tselluloositehase eriplaneeringu arutamine volikogus. Sõnumid levisid kaugele.

Kuid ega ka sel kuulsal istungil polnud arutelu mõte seisukohta kujundada, volikogu hoiak oli juba enne teada.

Ega volikogu töövorm näegi ette arutelu. See näeb ette ettekande, küsimused, repliigid ja lõppsõna. Sellist töövormi nagu arutelu ei ole.

Tegelikult on enne istungit üldjuhul teada ka tulemus, kui just koalitsioonis kord käest ei ole.

Aga miks peab hääletustulemus kuni viimase hetkeni olema teadmata? Volikogu funktsioon ei ole ainult raskeid otsuseid langetada, volinikud on nagu Klaabud, nagu krimblitega peaksid tunnetama, mis linnas toimub, mida nende valijad oluliseks peavad, ja peaksid hoidma silmad lahti, kui mingit jama toodetakse.

Volikogul on väga oluline kontrollifunktsioon. Kui tuleb eelnõu, siis seda on vaadanud linnavalitsus, on vaadanud eksperdid. Aga võib-olla ei ole vaadatud sellest vaatenurgast, mida mõni huvirühm – mingi linnaosa elanikud, mingis vanuses linlased – sellest arvavad. Iga volinik on nendega seotud, küsimus on, kui hästi ta neid teab ja tunneb. Nad võivad öelda, et kuulge, minu valijatele see lahendus ei toimi.

Fraktsioon on ka volikogu tööorgan. Minu kogemuses kõik sisulised arutelud toimuvadki seal, kus nad peaksid toimuma, ehk komisjonides. See on see koht, kuhu koondatakse mingi valdkonna kompetents. On täiesti tavaline see, et seal jäävad eriarvamused, mida suures saalis tihti ei ole. Kui tulin volikokku, oli täiesti hämmastav see, et opositsioon hääletas rõõmsalt koos koalitsiooniga suuremat osa eelnõusid.

Volinik Vahur Kalmre äsja ütles, et Tartus peaks poliitikat tegema rohkem volikogus ja vähem linnavalitsuses, mis võiks olla apoliitiline.

Vastasin Kalmrele ka saalis, et meil on tugev apoliitiline ametkond, osakonnajuhatajad. Kui hästi abilinnapea suunatakse osakonnajuhataja poolt õigele teele, on ju nähtud küll. Öelda, et Tartu linna juhitakse poliitiliselt, kindlasti ei saa.

Volinikud on nagu Klaabud, nagu krimblitega peaksid tunnetama, mis linnas toimub, mida nende valijad oluliseks peavad, ja peaksid hoidma silmad lahti, kui mingit jama toodetakse.

Kas on vaja abilinnapea ja osakonnajuhataja tööd dubleeritult?

Demokraatia toimib vastassuundade koosmõjus. Ei saa ühte poolt ära võtta. Meenutagem, et volinik tegutseb vabast ajast. On demokraatia üks läbivaid küsimusi, kas rahvaesindajad peaksid saama tasu. Kui nad peaksid tegema tasuta täiskoormusega tööd, siis tegelikult tähendaks see varanduslikku tsensust. Seda ei peeta heaks tooniks. Praegune süsteem on üles ehitatud selliselt, et volinik saab põhitöö kõrvalt käia, avaldada arvamust ja olla kursis selle osaga, mis on volikogul. Kui volikogu rolli järsult suurendada, siis suureneks koormus sedavõrd, et ei oleks võimalik oma igapäevast elu elada, väga paljudel ei oleks võimalust osaleda.

Vaadates Aadu Musta paljusid ülesandeid, näiteks riigikogu kultuurikomisjoni esimehena, siis Tartu volikogu esimehe roll ei anna täiskoormust. Kas teie meelest annab?

Volikogu esimees peab koostama ise oma tööplaani. Väga suur vastutus. Need asjad, mis on ette kirjutatud kalendrisse, toimuvad korra kuus, see on volikogu istung. Loomulikult tuleb jälgida, et eelnõud jõuaksid komisjonidest läbi, tuleb jälgida, et ei jääks lahendamata probleeme. Loomulikult volikogu esimees ei ole see, kes lahendustele sisu annaks – ta peab jälgima, et info liiguks.

Ja loomulikult on esindusroll.

Tegelik roll on, et volikogu esimees peaks olema vahelüliks linnakodanike ja volikogu vahel. Et pooleteise aasta pärast, ehk on liiga optimistlik, aga aastate pärast saaksid inimesed aru, mis vahe on linnavolikogul ja linnavalitsusel.

Siis ei oleks Tartu ülejäänud 48 volinikku vaja, kas nad ei võiks igaüks olla selleks vahelüliks?

Ega mina ei hakka kõigi nende valijatega suhtlema, see töö on nendel. Minu ülesanne on luua võimalused, märksõnaga kaasamine. Usun edasi sellesse, et ka keerulisi asju saab paremini otsustada siis, kui on peetud kaasamiskoosolekud, kisakoosolekud, on peetud ära need koosolekud, kuhu tuleb ainult Jaan Muna. Otsuste kvaliteet sellega ainult kasvab ja vähenevad lausvastandumisest tulenevad pinged. Tahaksin luua rohkem neid võimalusi, et fraktsioonide volinikud tuleksid kaasa. Kui toimus Tartu vanalinna muinsuskaitseala uue kaitsekorra avalik arutelu, oli seal ainult kaks volinikku: mina ja Kaja Tarto. Minu meelest pidanuks igast fraktsioonist vähemasti keegi olema. Et arengud selles suunas toimuksid, peab keegi käima ja selgitama, küsima, kas keegi on osalema-minemas.

Ega volikogu esimees saa olla lapsevaht. Pealegi on volinike töö toetamiseks kantselei ja fraktsioonidel nõunikud.

See on ehk lapsik kirjeldus tõsisele probleemile. Kantseleis töötavad ametnikud, nende ülesanne pole teemasid tõstatada, volinikke suunata. Nõuniku olemasolu on huvitav asi, fraktsioonide nõunikud tegelevad väikese koormusega fraktsioonide siseasjadega. See, kes liimiks kõik kokku, oleks vahelüliks, ongi volikogu esimees.

Kas te kõik senised tööd ja ametiülesanded lähevad pausile?

Avaliku võimu kandjad peavad väga selgelt aru andma, et avalik ja erahuvi tuleb hoida lahus. Mul ei ole mingit soovi hakata vastama küsimustele, kas minu senise tööandja ehk eramuuseumi areng saab kuidagi mõjutatud minu avalikust ametist. Ei lähe mitte pausile, vaid pean tõmbama selge kriipsu vahele.

Miks te seda ametit tahate?

Pidin selle joone enda ning trüki- ja paberimuuseumi vahele niikuinii tõmbama, et see asutus saaks edasi areneda. Olin eelmist tööd teinud umbes kümme aastat. Seda on isegi natuke liiga palju, viie kuni seitsme pealt jookseb see joon, kus tuleb väsimus sisse. Olin jõudnud tupikseisu, teinud enda võimete piires, kui palju suudan, aga vaja on uusi inimesi.

Küsimus oligi, mida eluga edasi taha teen, poliitika on mind paelunud. Keda ei paeluks poliitika. Kui see võimalus avanes, ütlesin oma fraktsioonile, et see on koht, mida oleksin nõus täitma. Siht on jääda avalikku ametisse pikemaks.

Kolm asja, mida tahate poliitikuna muuta?

Et voliniku roll oleks selgem ja oleks tugevam side valijatega, ka nendega, kes ei ole valijad. Ülikoolides õpivad tudengid, kellest paljudel ei ole Tartus kaasa rääkimise võimalust. Kõige üldisemalt kaasamine.

Teine oluline temaatika on linnakeskkond – inimmõõtmeline linn, tihedam kesklinn, valglinnastumise ja autostumise vastu võitlemine, kõigi liiklejarühmade võrdne kohtlemine.

Arvud on deemonlikud … Kolmas tõsine väljakutse on hoida kultuuripealinna programmi kursil, mis on paika pandud. On oht, et nüüd, kus kõik on aru saanud, et see tuleb, hakatakse sinna külge kleepima. Igaüks õpib lisama lause lõppu kultuuripealinn 2024 ja loodab saada toetust või tähelepanu. Kui kuulen tõsimeeli inimesi rääkimas, et südalinna kultuurikeskus tehakse kultuuripealinna rahaga, siis sellel programmil niisuguseid summasid ei ole. See on valetpidi mõtlemine. Tuleb püüda toetada seda kultuuripealinna programmi, mis on paberile pandud, ja mitte lasta sel lahustuda väga ebamääraseks eesmärgituks siblimiseks.

Kultuuripealinn on kinnitus sellele, et võime geograafiliselt olla perifeeria, oma sisuga on Tartu täiesti arvestatav läänelik linn. On, mille üle uhke olla.

Mida kultuuripealinn Tartule annab ja mida kestvat?

Tartu on Euroopa perifeeria, oleme selles suuruses linnadest vist idapoolseim Euroopa Liidus. Kui ütleme perifeeria, siis mõtleme enamasti muldpõrandaga onnidele ja mudastele külateedele. Tartus on maailma tippülikool, veel terve hulk kõrgkoole, meeletu kultuurielu, Tartus ei saa iialgi hakata igav sel, kes vähegi millegi vastu huvi tunneb. Kultuuripealinn on kinnitus sellele, et võime geograafiliselt olla perifeeria, oma sisuga on Tartu täiesti arvestatav läänelik linn. On, mille üle uhke olla.

Jääv? Siin on palju aspekte. Kultuuripealinna suur eesmärk on luua kohalikus kogukonnas jäävaid väärtusi. Mulle isiklikult kõige huvitavam on, kuidas mõtestame linnalooduse kultuuripealinna raames uuesti läbi. Poollooduslike koosluste teemat olen ka volikogus tõstatanud. Kui Tartu selle tulemusel ei jää mitte värvi mõttes roheliseks, vaid see rohelus on liigirikkam, eriilmelisem, pakub inimestele rohkem võimalusi silma ja jalga puhata, saada osa ökosüsteemist, kui see jääb, on kultuuripealinnal üks oluline tulemus. Teised asjad veel lisaks.

Kas Tartul on põhjust põdeda alaväärsuskompleksi?

See on see teiste linnade probleem. Esimene linn on Tallinn ja siis on Tartu, ükskõik kuidas vaatame. Välismaalastele ka seletad, et Tartu on suuruselt teine linn, aga meil on ülikool. Ma ei tea, miks Tarzan endale rusikaga vastu rinda taob, kas tal on alaväärsuskompleks või hoopis seepärast, et mõnus on! See teine olemine on Tartule omane.

Kas toetate kahetooliseadust, mis lubab riigikogu liikmel olla ka kohalikus volikogus?

Mina isiklikult mitte, sest pink lüheneb. Kui üks inimene täidab mitut rolli, siis paratamatult keegi kohalik jääb võimaluseta. Meil ei olegi siis kedagi uut peale tulemas. Aga erakonnad peavad endale tõmbama juurde noori ja andekaid. Kui jäävad ikka ühed ja samad inimesed, ei käi poliitika enam eluga kaasas. See on probleem, mitte see, et inimesed ei saaks kahe ametiga hakkama.

Kas volikogu peaks jätkama tööd raekoja saalis, on olnud ka teissuguseid praktikaid? 

See, nagu paljud asjad, ei ole mustvalge. Raekojas on kõige parem asi sümbolväärtus. Linnavolikogu on raekojas! Praktilised küsimused – raekoja saalis on kaja, kohati on raske rääkijast aru saada. Järgmiseks ligipääsetavus. Kindlasti võtame selle küsimuse arutada.

CV

  • Sündinud Tartus 31. märtsil 1980.
  • Lõpetanud Miina Härma gümnaasiumi 1998, Tartu ülikooli semiootika ja kulturoloogia bakalaureuseõppe 2008, mullu alustas samas magistriõpinguid.
  • Oli aastail 2010–2020 trüki- ja paberimuuseumi direktor, 2014–2016 Aparaaditehase projektijuht, 2007–2009 kaitseväe akadeemia infotehnoloogia vanemadministraator, 2005–2008 OÜ Nordtech juhataja, 1999–2002 Tartu kunstikooli ja kõrgema kunstikool Pallas IT-osakonna juhataja.
  • Valdab inglise keelt, vene ja soome keeles algtase.
Tagasi üles
Back