Peeter Olesk: valmisolekust Maarjamõisas

Peeter Olesk

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Ootaja aeg haigemajas on pikk ja mõnigi kord kerkib kahtlus, kumb on kiirem, kas uuringuarst või surm.

Minu seekordne sõit Tartu ülikooli kliinikusse oli lühike. See kestis kokku sadakond tundi, millest viiendik kulus ootamisele mitmes järjekorras. Olin arvanud lihtsameelselt, et pärast poolt tosinat artiklit apteegiasjandusest võin kirjutada ka muust, ent elu ei lubanud ja surm jäi minust veel maha.

Olin lastud Maarjamõisast koju Tähtvere mõisas kokkuleppel, mille kohaselt tuleb minusugusel kirjutada ka edasi. Teemagi oli teada: kuidas nimetada tervishoius töötavaid inimesi ükshaaval ja, mis peaasi, kuidas neid nimetusi liigitada. Formaalselt võttes just nii filoloogiline kui ka keelepoliitiline küsimus. Kas näiteks füsioterapeut on arst või pool arsti või «kõrgem õde»? Kuhu poole jäetakse dieetõde? Ja kellele annab nõu apteegis alaliselt töötav asjatundja, kas arstile või hoolealusele olukorras, kus puudub … ravim?

Olin nõus neid probleeme omast kogemusest selgitama, aga ei teadnud ette, millises järjekorras ja kui korduvalt. Veelgi vähem osanuks ma öelda, kui kiiresti pärast kliinikumiravi vajan ma Tartu kiirabi asjasse pühendamist uuesti. Nagu ilmnes, tuli kiirabi mulle välja kutsuda juba vabanemispäevale järgneva päeva hilisõhtul. Niisiis on järgnevad read kirjutatud alles poolel teel rahuldava selguseni jõudmiseks.

Kindlasti saab ooteaega kliinikus lühendada, kuid päriselt kaotada ei õnnestu. Õnnestuda võib üksnes see, et ennustus ooteaja pikkuse kohta läheb enam-vähem täkke. Siis, kui ennustaja söandab olla julge ega pea kartma poomissurma juhul, kui ta paneb viltu. Ta võib eksida isegi mitme päevaga, ent minu meelest ei ole ka nii suur eksimus veel surmapatt. Palju suurem patt on see, kui ennustaja hoidub prognoosist üldse ja samas ei tunnista seda.

Mida polnud mulle ükski ennustanud, oli mitmetunnine hirm teadmatuse pärast ootamisaja pikkuse suhtes.

Tegelikult on vaja toda kasvõi halbagi ennustust võrreldamatult rohkem kui täielikku olematust. Mulle tegi selle selgeks arusaamine, et inimese sisikonna uurimine ultraheli abil on protseduur umbes kümneks minutiks, kuna «samal» ajal oodata tuleb seda kuni võib-olla kolm tundi ivagi söömata ja juues vett «kõrvale» võimalikult vähe. Suhkruhaigele on selline kahevahelolemine heidutav, sest veresuhkru langemine kriitilisest piirist allapoole võib lõppeda letaalselt. Kümmet minutit ei saa lühendada, paari tundi siiski saab.

Mulle ütles noor inimeselaps valvekorraõe ülesannetes, et päeva esimeseks pooleks on arst suunanud mu mingil ajal just ultraheliuuringutele, mistõttu kuni nende lõpuni olgu ma täielikul paastul ja kannatagu ka janu. Olingi ning kannatasin ka ära, ent seda kogu aeg teadmatuses hirmu all, kumb on kiirem, kas uuringuarst või surm. Minu õnneks oli arst kiirem. Tänasin teda ja me jagasime temaga ka ühiseid mälestusi.

Keskpäevaks sain viimaks kätte hommikusöögigi ning vajalikud ravimid. Mida polnud mulle ükski ennustanud, oli just mitmetunnine hirm teadmatuse pärast ootamisaja pikkuse suhtes. Kohe säärane hirm ära ei kao. Võib kuluda koguni mitu päeva enne, kui too hirm sinus eneses omandab mineviku vormitunnused.

Niisiis õppisin ma oma seekordsel käigul Maarjamõisa väljale eristama üksteisest protseduuri ja operatsiooni ning uuringut ja sellest taastumist. Definitsioon olgu alati täpne. Kui see nõue on täidetud, saab nimetada ka igat asjaosalist kergemini.

Ühel hommikul oli mul palatis korraga kolm inimest arstkonnast väljastpoolt. Koristaja, parandav torulukksepp ja õde, kes täitis kolme ülesannet korraga: pidi viima minu uriiniproovi labori käsutusse, jagama toitu ja suhtlema kolleegidega ukse taga või teispool kardinaid. Torulukksepp laskis koristajal teha ära suurema osa tööst, ent ta likvideeris nõndagi vaid järjekordse veeavarii, mitte ei ehitanud uut torustikku.

Maarjamõisa väljadel võib leida varjatud ehitusvigu uskumatult palju. Nende kõrvaldamiseks vajalikku raha ei näe ette mitte ainuski grantilepingu majapidamiskulude ühiskassa ülejääk ega akadeemilise õpetamise eraldis või riigipoolne toetus üleüldise tervishoiupoliitika raames. Ja millise artiklinumbri alt sa finantseerikski tulevaste patsientide õpetamist ses suhtes, kuidas tulla toime WCs või kraanikausil? Kas sa oleksid valmis loovutama patoloogilise anatoomia õpetamismahust kaks tundi peldikus käitumise loenguteks ning neli tundi sellekohaseks praktikumiks igas olukorras – näiteks siis, kui pott on vaba, kuid häda ei ole, aga on kohustus anda ära uriiniproov.

Selles valdkonnas tegutsemisel vajasin nüüd minagi «täienduskoolitust». Sain selle ja olen tänulik, kuigi probleemi ennast ma ei kõrvaldanud. Probleemi tekitab tõsiasi, et inimesed on harjunud käsitama kraanikaussi ja WC-potti ning prügikasti omavahel võrdväärsetena, ehkki enamasti pole see õigustatud. Kokku käkerdatud paberinutsak ei lähe kraanikausist alla, tõmba vett peale, palju jaksad.

Ent kui ei osata eristada peldikupotti ja paberikorvi, siis ei tohiks ka väga olla nõutu, kui sa oled olnud 44 aastat dieetõde ning sellest hoolimata pole ühiskond saanud aru, milles seisneb sinu vajalikkus. Dieetõde ei ole eriala. See on seotud töökoht näiteks kliinikumis, kuid mitte apteekides. Eriala on näiteks ravimtaimede äratundmine ehk farmakognoosia ja võib olla ka endokrinoloogia, kuigi need mõlemad ei «tooda» normaalse toitumise skeeme ega füsioloogilise taastumise normistikku.

Maarjamõisas töötav Agnes Anton ei saa süüa Peeter Oleski eest. «Õde» Agnes saab minu üle valvata ja mind korrigeerida, ei enamat. Seda on ta teinud, nii et ma olen rahul. Millega ma aga rahul olla ei saa, on ümbritseva ühiskonna peataolek küsimuses, kui vajalik võib dieet­õe ülesannete täitmine olla. Ometi on nii, et toitumine üldiselt ja tervislik toitumine eriti määravad meie elus siin maa peal palju rohkem kui apteegid ning ekraanilised söögisoovitused.

Veelgi rohkem lähen ma turri siis, kui mind sunnitakse Maarjamõisas sööma kolm korda päevas ja mitu nädalat järjest marineeritud tomatit või pooltooreid pirne seni, kuni «laev on tühi».

Kui esimesed paar protseduuri lükatakse endast ülimalt eemale, siis apteek kuskil mujal seda viga üksi ära ei paranda. Minusugused ei saa osta rohupoest jahutatud kohakala poolt külge või Tallinna kilusid karbis. Sellest veelgi rohkem lähen ma turri siis, kui mind sunnitakse Maarjamõisas sööma kolm korda päevas ja mitu nädalat järjest marineeritud tomatit või pooltooreid pirne seni, kuni «laev on tühi». Ma tahan süüa iga päev erinevalt, kusjuures tekitada dieetõele lisaprobleeme ei taha ma üldse.

Kas mul on selles valdkonnas palju mõttekaaslasi? Olen veendunud, et vähevõitu. Enamik nimelt ei mõista dieetõe tähtsust, vaid arvab edasi, et dieetõde on fakultatiivne eriala, ja kui valitsev võim on niisuguse töökoha siiski loonud, siis õige dieetõde istugu köögis, mitte arstidega ühel pingil. Mõistlikum on minu arvates siiski teha laua ääres ka dieetõele vaba koht. Kahtlemata oleks see arukam kui teha temast veel üks koer ukse taga.

Kui muu ei aita, siis järelikult peab seadusandja määrama ära, kes on dieetõde vaimsete võimete poolest ise ja kellega ta on väärtuse mõttes võrreldav. Minu jaoks on ta kolmveerandarst diplomi järgi ning arstiga võrreldav näiteks siis, kui läheb jutuks teemal, millisel kiirusel toit seedetrakti läbib. Üleüldse on tänapäeva Eestis kujunenud akadeemiline tööjaotus muutunud väga läbimõtlematuks tegevuskavaks ja inimestel on sellistes oludes planeerida oma tulevikku äärmiselt raske. Kuidas ta neis olukorris teab kindlalt, kust ta ülehomme oma leiva saab? Oleks siis vähemalt nõndagi, et see küsimärk puudutaks ainult dieetõdesid või apteekreid!

Ent ei, see problemaatika puudutab ka füsioterapeute ja mudaga ravijaid ehk balneoterapeute ning kahjuks on palju kõiki neid, kes õpivad tervishoidu, sanitaarasjandust ja ravitsemist, teadmata samas, kas nad on vajalikud vaid üheks korraks või kestvamalt. Päris kindlasti pole seesugused õppijad isegi mitte meditsiinilised residendid. Nad on lihtsalt noored inimesed. Rumalukesed ja uisapäised.

Järgmine kord olen lubanud kirjutada füsioterapeutidest. Täitsa võimalik, et ühest korrast ei piisa.

Tagasi üles