iDeal kampaania

Jüri Laurson: meenutusi teise maailmasõja järgsest Tartust

Jüri Laurson

FOTO: Margus Ansu

Sõjad on kõige julmemad inimsusvastased teod, mille koledad tagajärjed läbielanute mälust ei kustu. Sõja tegelikud traagilised tagajärjed selguvad paljuski pärast sõda. Sõjad on muutunud järjest jõhkramaks, kahjud ulatuslikumaks.

Äsjane artikkel ajendatult näitusest «Betoonist võlutud» ja foto viltusest viljasalvest äratas minus mälestused teise maailmasõja järgsest Tartust. Tahtmatult meenub 1944. aasta 26. märtsil öö hakul toimunud Tartu suurpommitamine NSV Liidu lennuväe poolt. Selle tagajärjel hävis suur osa Tartust, mille tõttu praegugi on näha linna keskel hävinud hoonete asemetele rajatud haljastust või parklaid. Meenub, kui pommitamise eel kõlasid õhuhäired ja linn oli valgustusrakettidest valge nagu päeval – loe või lehte.

Paljud inimesed, kes veel pommitamises olid ellu jäänud, põgenesid linnast. Septembriks oli olukord Tartus nii kriitiline, et ka minu ema rakendas hobuse vankri ette, pani viis last vankrile ning sõitsime sõjapakku. Jõudsime Adavere mõisast vaevalt mõne kilomeetri kaugusele, kui Vene sõjavägi tuli vastu ja meie pidime pöörduma Tartu poole tagasi.

Koju jõudnud, ilmnes troostitu vaatepilt. Maarjamõisa väljal seisid hävitatud tankid, põllul lamasid kaitsevärvi riiete all hukkunud sõdurid. Meie talu elamu ning kõrvalhooned Tartu linna piiri taga olid ära põlenud ning tank kasvuhoonest ja katmikalast läbi sõitnud. Linna poole vaadates paistis taamal põlenud Maarja kiriku valge torn ja viltune viljasalv. Emal oli masendus suur, sest talu oli sõda hävitanud, mees oli mobiliseeritud Saksa väkke ja tema viie väikese lapsega jäänud peavarjuta.

Meie olukord oli väga raske. Seda märkas meie naabruses Eerikal aiandustalu omanik, Jaan Tõnissoni vend Jüri Tõnisson, kes andis meile elamiseks oma õues olevas aiapoiste majas teisel korrusel kolm tuba ja köögi. Samas andis meile osa õues asuvast sakslaste mahajäetud barakist, et saaksime põlenud maja asemele ajutise kodu rajada.

Samal ajal töötasid betoonist elevaatori juures sõjavangist Saksa insenerid, keda lubati lasta vabaks, kui nad ajavad püsti viljasalve. Vene insenerid ei olnud selleks suutelised, kuigi olid igati seda proovinud. Pärast sõda oli ka sõjavangidel toiduga napp ja nad käisid valvuritega kokkuleppel väljaspool plankaeda toitu hankimas. Kaks sakslast külastasid sageli ka meie peret, et toitu saada. Nad olid väga viisakad, näitasid naiste ja laste pilte ning lootsid neid peatselt näha. Ema küpsetas siis rukkileiba rohkem, et seda jaguks ka vangivalvuritele jagamiseks. Muidugi andis ema neile sageli suitsusinki kaasa. Saksa insenerid tahtsid meie vastutulelikkust kuidagi heastada ja vedasid barakki elektri. Nad olid tõelised kunstilembesed insenerid.

Üks, nimega Peter, graveeris mälestuseks seatinaplaadile pildi järgi sõjas õhitud Tartu Kivisilla. Viimaks sai viljasalv püstasendisse. Siis tuli üks Saksa insener emaga hüvasti jätma ja ütles, et nende töö on tehtud ja neid saadetakse minema. Lubasid veel koju jõudes kirjutada, kuid mingeid teateid neilt ei tulnud. Oli kuulda, et Saksa sõjavange peteti ja nad saadeti vabaks laskmise asemel Siberi sunnitöölaagrisse. Arvatavasti jäid nad Siberi mulda puhkama.

Uskumatu on, et tänapäevalgi, kus maailm ja tehnoloogia muutub kiiresti, ei ole sõjad lõppenud, kuigi kõik maailma rahvad vajaksid rahu.

Saksa sõjavangi graveeritud Kivisild (seatina).

FOTO: Jüri Laursoni erakogu

Tagasi üles