Mall Värva: loodusega koosolemise ilu ja võlu

Mall Värva Foto: Erakogu

Käisin oma äsja üheksaseks saanud lapselapsega kinos vaatamas filmi «Olemise ilu». Sealt saadud emotsioonid ja kaasatulnud mõtted lihtsalt nõuavad kirjapanemist ning jagamist.

Kõigepealt muidugi tänutunne filmi loojatele ja teostajatele. Väärt töö! Eelnevalt oli kaasas soov võrrelda Joosep Matjuse «Tuultest tahutud maaga». Isegi kerge kahtlus, et kas on võimalik teha midagi veel ilusamat ja täiuslikumat.

Võrdlemissoov kadus kohe filmi alguses. Hingematvalt kaunite kaadrite asemel näidatakse tõepoolest olemise ilu. Loodusega vaikselt koosolemise ilu ja võlu. On jäetud aega kaasamõtlemiseks. Tekib kummaline äratundmine, sest selline jõekene on äravahetamiseni sarnane näiteks meie Elva jõega. Kindlasti ka paljude teiste Eestimaa jõgedega. Eelduseks muidugi see, et oled oma jõe ääres samuti istunud lugematu arv kordi, vaadates vee voolamist ja elu kulgemist.

Näinud, kuidas kevadel poetab toomingas oma õisi vette ning sügisel liuglevad allavoolu kuldsed lehed. Kuidas suvel toimetavad liblikad ja mesilased õitel, õhk ümberringi sumiseb, siutsub ja kõlab linnulaulust. Kuulanud hilissügise veidi nukrat vaikust ning talve jääkristallide külma heli.

Fred Jüssi on eelnevate aastate jooksul palju korranud soovitust käia samu radu, sest alles siis hakkad nägema seal iga kord midagi uut. Muide, see lause on loodusfotograafide seas hästi popiks saanud. «Olemise ilu» võtab nüüd vaataja n-ö käekõrvale.

Ma ei hakka esile tooma erilisi hetki filmist, sest kõik ongi imeline. Jahmatavalt valus lahendus oli aga leitud metsa kaitseks. Näeme linnulennult suurt tervet metsamassiivi, mis väga järsku muutub raielankidest tühimikega alaks ning siis juba täiesti nülitud porimülkaks. Vermeid täis maaks, mida on väga-väga valus vaadata. Kui nähtu ei tee meid kõiki valvsaks metsa tuleviku suhtes, siis oleme tõepoolest üdini orjarahvas. Ilma õiguseta oma arvamusele.

Tüdrukuke mu kõrval vaatas saalis ringi ja nentis, et saalis on ainult üks laps, tema. Muidugi ei mõistnud ta kõike nähtut sügavuti. Rääkisime sellest kojusõidul. Ka Fred Jüssist, keda mul on au tunda.

Küsimusele, kumb on kuulsam, kas Fred Jüssi või Kersti Kaljulaid, vastasin Jüssi kasuks. Sest teda tunneb rahvas kauem, tema elutarkust on jagunud mitmele eestlaste põlvkonnale. Loodusega kõrvuti elavad inimesed õpivad tema tarkuste ja kogemuste toel paremini loodust mõistma, linnainimestele on ta jutud hingepalsamiks. Aitäh ja ole hoitud!