Sirje Toomla: mets eesti meeles ja keeles

Sirje Toomla Foto: Margus Ansu

Sõnavara, eriti just piltlikud väljendid, näitavad väga hästi seda, mida rahvas on pidanud heaks ja imetlusväärseks ning mida taunitavaks ja kardetavaks – keel väljendab suhtumist ümbritsevasse. Pea iga päev saame kuulda-lugeda juba loosungiks muutunud lauset, et eestlased on metsarahvas. Keel, paraku, näitab natuke teistsugust pilti.

Mets on koht, kuhu õigel ja korralikul inimesel asja pole: ta on väheke metsa poole ehk on nupust nikastanud; mine metsa oma jutuga ehk rääkija jutt ei kannata kuulata, seda võib rääkida vaid seal, kui teisi inimesi kuulmas pole. Ta on oma eluga metsa läinud ehk keegi ei ole elus hakkama saanud. Pane viht taha ja saada metsa – nõnda öeldi üleannetu inimese kohta. Ka vallaslapsed toodi metsast, ja puuduva isa kohta öeldi «Isa metsas, saba seljas».

Mets on viimane koht, kuhu eesti inimene vabatahtlikult läks: ennem lähen metsa kuuse alla, kui … – nii võis reageerida ettepanekule minna kuskile koledasse paika, või peavarjuta jäämise kohta «mine või metsa kuuse alla».

Metsast tuletatud sõnad ja väljendid tähistavad samamoodi tsivilisatsiooni, kultuuri või heade tavade ja normide vastandit või korra puudumist. Metsinimene – tsiviliseerimata inimene, ka kasutatakse seda ülekantud tähenduses. «Ega ma ole metsas kasvanud,» võis lausuda vana eestlane, kui keegi kahtles tema harituses. Metsjeesus või metsmooses on karvakasvanud ja muidu ka kasimata olekuga meesterahvas. Metskapteniteks hüüti omal ajal iseõppijaid ning nõukogude ajal olid metsikud matkajad need, kes võtsid asja ette ilma end vajalikus ametkonnas registreerimata.

Ega ma ole metsas kasvanud, võis lausuda vana eestlane, kui keegi kahtles tema harituses.

Metsaline on harimatu ja tahumatu inimene või suisa seesugune, kes saadab korda jõhkraid ja julmi tegusid. See viimane keeleline nüanss on eriti veider seetõttu, et metsas tegutsevas loomariigis otsesel mõttetul julmusel kohta pole, tapetakse ikka söögi pärast. Või paaritumisõiguse pärast. Piibli järgi on metsaline aga lausa kurjuse kehastus.

Mets-sõnadega väljendasid eestlased kõike seda, mis on vastand harjumuspärasele, turvalisele, kodusele. Ilmekas näide on siin vastandus metsmaasikas-aedmaasikas, metssiga-kodusiga jms. Kui keegi või miski metsistus, muutus see kultuuristatud, kodusest seisundist metsikuks ehk mitte tsiviliseerituks. Kui aia eest ei hoolitseta, siis see metsistub, niisamuti põllumaa, mida ei harita. Kultuurtaimedki võivad metsistuda. Kui inimene metsistub, irdub ka ühiskonnast, kultuurist ja kõigest sellest, mida siinmail heaks ja õigeks peetakse.

Kui keegi on pidevalt eriarvamusel, siis nad kisuvad kui hunti-härga, üks metsa, teine kodu poole, ka kõõrdsilmade kohta öeldi, et üks silma vaatab kodu, teine metsa poole.

Hiidlased – või olid need saarlased – on aga öelnud: muud asja saab kõik metsast, aga isekasvand vokiratast saa mette. Või siis ikka oleme metsarahvas?