Mets on koht, kuhu õigel ja korralikul inimesel asja pole: ta on väheke metsa poole ehk on nupust nikastanud; mine metsa oma jutuga ehk rääkija jutt ei kannata kuulata, seda võib rääkida vaid seal, kui teisi inimesi kuulmas pole. Ta on oma eluga metsa läinud ehk keegi ei ole elus hakkama saanud. Pane viht taha ja saada metsa – nõnda öeldi üleannetu inimese kohta. Ka vallaslapsed toodi metsast, ja puuduva isa kohta öeldi «Isa metsas, saba seljas».
Mets on viimane koht, kuhu eesti inimene vabatahtlikult läks: ennem lähen metsa kuuse alla, kui … – nii võis reageerida ettepanekule minna kuskile koledasse paika, või peavarjuta jäämise kohta «mine või metsa kuuse alla».
Metsast tuletatud sõnad ja väljendid tähistavad samamoodi tsivilisatsiooni, kultuuri või heade tavade ja normide vastandit või korra puudumist. Metsinimene – tsiviliseerimata inimene, ka kasutatakse seda ülekantud tähenduses. «Ega ma ole metsas kasvanud,» võis lausuda vana eestlane, kui keegi kahtles tema harituses. Metsjeesus või metsmooses on karvakasvanud ja muidu ka kasimata olekuga meesterahvas. Metskapteniteks hüüti omal ajal iseõppijaid ning nõukogude ajal olid metsikud matkajad need, kes võtsid asja ette ilma end vajalikus ametkonnas registreerimata.
Ega ma ole metsas kasvanud, võis lausuda vana eestlane, kui keegi kahtles tema harituses.
Metsaline on harimatu ja tahumatu inimene või suisa seesugune, kes saadab korda jõhkraid ja julmi tegusid. See viimane keeleline nüanss on eriti veider seetõttu, et metsas tegutsevas loomariigis otsesel mõttetul julmusel kohta pole, tapetakse ikka söögi pärast. Või paaritumisõiguse pärast. Piibli järgi on metsaline aga lausa kurjuse kehastus.