Vahur Kollom: kahe tooli küsimus

Vahur Kollom Foto: Mats Õun

Hiljuti ilmus artikkel, kus juhtiv reformierakondlane kritiseeris teravalt Tallinna linnavõimu tegevust. Eelkõige sai kriitika osaliseks Keskerakonna liikmete kuulumine erinevatesse nõukogudesse. Ainuvõim Tallinnas tähendab ka väga selget parteilist toiduahelat, mida siis mõnuga realiseeritakse.

Alles see oli, kui riigikogu liikmed istusid ametis kõikvõimalikes riigiettevõtete nõukogudes. Tallinna Sadama korruptsioonijuhtum oli aga suurte muutuste ajendiks. Siis põgenesid poliitikud nõukogudest nagu rotid uppuvalt laevalt. Võimul oli siis riigis Reformierakond, kes kõige viimasena kutsus oma nõukoguliikmed tagasi. Loomulikult poliitilist vastutust sadama skandaaliga seoses keegi ei võtnud. Küll aga moodustati riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmete nimetamisega seotud ettepanekute tegemiseks nimetamiskomitee.

Tallinn pole aga ainuke kohalik omavalitsus, kus on väga palju omi jopesid palgale võetud.

Julgen väita, et tegemist on üldlevinud tavaga. Mõnikord on abilinnapea nõukogusse kuulumine isegi ühingule endale kasulik, kuid kindlasti mitte vajalik. Tartus on samuti linnavolikogu ja -valitsuse liikmed nõukogudes ning asutustes.

Tahes-tahtmata jõuame välja mitmel toolil istumiseni. Olgugi et Vabaerakond on sellele korduvalt tähelepanud juhtinud ja kampaaniaid korraldanud, ei ole mitte midagi muutunud.

Võibolla on Tartu koht, kus saab näidata head eeskuju, enne kui asuda kritiseerima teist kohalikku omavalitsust.

Kas poliitikud ikka peavad istuma mitmel toolil? Kas Tartu ülikooli kliinikumi nõukogu esimees peab ikka olema Tartu linnapea? Haiglajuhtide ühisavaldus linnapea Klaasi tagasiastumiseks nõukogu esimehe kohalt on kõnekas. Linnapea peab ikka linna juhtima, mitte tegelema juhtimiskriisi tekitamise või lahendamisega kliinikumis. Siin on ilmekas näide, kus kahel toolil istumine mõjub ka inimesele endale halvasti.

Teine näide on endine keskerakondlaste Tartu boss Aadu Must. Isegi nende erakonna liikmed juhtisid tähelepanu, et mitme ameti korraga pidamine viis vabalangusse ka erakonna piirkondliku reitingu ja valimistulemused. Vähe sellest, nüüd on tagajärjeks opositsiooni langemine.

Asendamatuse sündroom on üldlevinud haigus poliitikute hulgas. Eriti levinud on see muidugi riigikogu liikmete hulgas, kes peibutuspartidena varsti jälle kohalike omavalitsuste valimistele kandideerima lendavad. Ja hõivavad siis tooli kohalikku elu tundva aktivisti ees. Kui aga vaja parlamendis seista oma valijate eest, valitseb vaikus.

Võibolla on Tartu koht, kus saab näidata head eeskuju, enne kui asuda kritiseerima teist kohalikku omavalitsust.