Enn Raadik: mis kasu toob kruusateede vangerdamine riigile?

Enn Raadik

FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Riik kavandab kõrvalmaanteede osalist üleandmist omavalitsustele. Tegemist on väga kaaluka otsusega, mis puudutab liiklejaid, ühistranspordi kasutajaid, tööstus-, metsa- ja põllumajandusveoseid, eriti hajaasustuse piirkondades. Maanteeamet soovib praeguse kavaga anda omavalitsustele 3398 kilomeetrit maanteid, mis moodustab 20,5 protsenti kogu riigiteede võrgust.

Riik kavandab kõrvalmaanteede osalist üleandmist omavalitsustele. Tegemist on väga kaaluka otsusega, mis puudutab liiklejaid, ühistranspordi kasutajaid, tööstus-, metsa- ja põllumajandusveoseid, eriti hajaasustuse piirkondades. Maanteeamet soovib praeguse kavaga anda omavalitsustele 3398 kilomeetrit maanteid, mis moodustab 20,5 protsenti kogu riigiteede võrgust.

Koos teedega on riik valmis üle andma mingi summa teede tavahoolde ja investeeringute raha, selle suuruse asjus lahkneb omavalitsuste ja maanteeameti arvamus.

Maanteeamet lähtub arvestusest, mis on kohane suuremahulistele töödele, kuid ei sobi alati valdadele, kus hooldetööde maht on üldjuhul väike, investeerimisobjektid väikesemahulised ja asetsevad hajali.

Esmapilgul lisandub igale oma­valitsusele suhteliselt tagasihoidlik pikkus teekilomeetreid, kuid mitmelegi vallale on see kuni kolmandik praegusest kohalike teedevõrgu pikkusest. Tähelepanu alt on väljas, et lisandus nõuab valdadelt kompetentsi, teedega tegelevalt ametnikult eriteadmisi ja suurenevat töökoormust. Selle eest aga riik omavalitsustele lisatuge ei arvesta.

Maanteeamet vabaneb tülikatest ja suhteliselt kehvasti ehitatud kruuskattega teedest, mille suurus on võrreldav Lääne, Saare ja Pärnu maakonna riigiteede kogupikkusega. Aga hoolde­lepingud on maanteeametil ja valdadel erinevalt üles ehitatud, tulenedes tööde mahust ja rahastusest.

Maanteeameti teehoolde lepingupartner peab igal ajal tagama hooldatava tee seisunditaseme ja amet teeb pistelist kontrolli, kuid valdade lepingud tuginevad hooldepartneri teavitamisele, millisel teel esineb missugune puudus, ning paluda see kõrvaldada.

Mis kasu on sellest hajaasustuspiirkondade elanikele? Kruusateed ju jäävad, muutub vaid teede haldaja.

Kui valdadele lisandub teatud hulk teekilomeetreid, vajab omavalitsus peale teehoolderaha aega tööde kavandamise, organiseerimise ja järelevalve kohustuse täitmiseks.

Kui vaadata vaid üleantavaid kilomeetreid, peaks maanteeametil tööülesanded vähenema ning tekkima ametnike ja nende töötasu ülejääk. Sellest ei räägita teede üleandmise protsessis.

Kuna teede olem ja rahaline võimalus ei luba kavandatava reformi järel rakendada valdadel hooldelepingutes analoogseid põhimõtteid, mida kasutab maanteeamet riigiteede hooldel, kaasneb paratamatult selle protsessiga üleantavate teede sõidetavuse ja seisundi halvenemine. Seega ei täida me kavandatava reformiga eesmärki, et teede sõidetavus hajaasus­tuse piirkondades jääks samale tasemele või muutuks paremaks.

Dokumendis «Riigile kuuluvate kõrvalmaanteede üleandmise analüüs ja ettepanekud» on kirjas, et teed antakse üle olemasolevas nõuetele vastavas seisundis lisainvesteeringuid tegemata.

Kruuskattega kõrvalmaan­teede ehk üleantavatekruusateede seisukorda iseloomustatakse aga riigi teehoiu­kava 2020–2030 seletuskirjas järgmiselt: «Olemasolev riigi kruusateede võrk on suures osas seisukorras, mis vajab nii kraavide kaevamist, muldkeha ning kruusast aluse ehitamist. Enamik kruusateid, kus muldkehad ja kraavid olid varasemalt korda tehtud, on juba katte alla viidud ja järgi on külma­kerkeohtlikud või sisuliselt ilma muldkeha ja kraavideta kruusateede teelõigud.»

Kruusateede väljaehitamise finantseerimise paketti pole teede üleandmise kavas arvesse võetud. Üleandmisel arvestatakse vaid teede pideva hoolde ja kruusateede kulumiskihi uuendamise rahaga. Tulemus: riik vabaneb ligemale 3000 kilomeetrist halvas olukorras kruusateedest ning omavalitsused peavad tulevikus neid teid rekonstrueerima ja leidma rahastuse.

Minu arvates on selleks kutsutud ja seatud maanteeamet oma teadmiste, oskuste, personali ja rahastusega, mitte omavalitsused, kellel napib selleks teadmisi ja raha.

Riik vabaneb ligemale 3000 kilomeetrist halvas olukorras kruusateedest ja omavalitsused peavad tulevikus neid teid rekonstrueerima ja leidma rahastuse.

Teise probleemina näen ühistranspordi korraldamist ja tõrgeteta toimimist. Ühistransporti korraldatakse ja rahastatakse ühistranspordikeskuste ja maanteeameti kaudu. Bussid sõidavad kindlate liinigraafikute alusel, mitu ­liini on graafiku poolest omavahel seotud, seetõttu tuleb tagada bussidele aasta ringi häireteta liiklus teedel ja tänavatel.

Kindlasti suudab teedehoidu paremini korraldada maanteeamet koos oma hooldepartneriga. Maanteed, mida kasutatakse ühistranspordi korraldamisel, peaksid valdavalt kuuluma riigile.

Üks valdadele teede üleandmise põhimõte on, et nii suurendatakse omavalitsuste iseotsustamist. Võib-­olla suuremates linnades ja nende ümbruses leidub selleks vajadus, kuid seal ei kavandata erilisi muudatusi teede kuuluvuses. Meie siin Põhja-Pärnumaa vallas küll ei tunne, et riigi kõrvalmaanteede puhul oleks valla otsustusõigus pärsitud või tegevus piiratud.

Üldine arvamus on, et teed, kus liigub keskmiselt 50 sõidukit ööpäevas, peaksid kuuluma omavalitsusele. Osaliselt võib sellega nõustuda, kuid kas metsaveod, põllumajandustööd, ühistransport, juurdepääsuteed riiklikult tähtsatele objektidele ja looduskaitsealadele on vaid omavalitsuste üles­anne?

Riik annab väga suure hulga viletsas seisukorras kruusateid omavalitsustele ja siis saab raporteerida, et programm «Kruusateed 2030. aastaks tolmuvabaks» on täidetud. Mis kasu on sellest hajaasustuspiirkondade elanikele? Kruusateed ju jäävad, muutub vaid teede haldaja. Exceli tabel näitab ­õigeid arve, kuid kas see näitab ka õigeid asju?

Lugu on esmailmunud ajalehes Pärnu Postimees.

Tagasi üles